Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/06/12/7897436t1hb724.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/01/14/12872675t1h9509.jpg)
Värske uuringu tulemused riikide mõjukusest ELis annaks ehk liiga igavalt ilusa pildi Eesti diplomaatiast ELis, kui sellele ei lisanduks sisepoliitika äikesepilved ja kärgatused, kirjutab RKK Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Kristi Raik.
Eesti töötab järjekindlalt selle nimel, et sünniks otsused, mis mõjuvad hästi tervele Euroopa Liidule. Ta ei soovi olla pidur ega räuskaja, vaid arvestada teiste liikmesriikide vaadete ja arvamustega, kaitstes samal ajal oma huve. Eriti hästi õnnestus see Eestil ELi Nõukogu eesistujana 2017. aasta teises pooles, kui peale digiteemade rõhutamise paistis Eesti silma sildade ehitaja ja ausa vahendajana.
Üldjoontes sellise pildi maalisid Eestist ELi institutsioonides ja teiste liikmesriikide esindustes Brüsselis töötavad inimesed, kui uurisin mullu juulipalavuses kolleegidega, kuidas nad hindavad Eesti diplomaatiat ja mõju 28 riigi liidus.
Tõrvatilk meepotis
Sellele küsitlusele tuginev Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) Eesti Välispoliitika Instituudi ja Euroopa Välissuhete Nõukogu värske uuring annaks ehk liiga igavalt ilusa pildi Eesti diplomaatiast ELis, kui sellele ei lisanduks sisepoliitika äikesepilved ja kärgatused.
Mullu aprillis võimule tulnud valitsuse mõju Eesti rahvusvahelisele kuvandile on tekitanud kodumaal rohkelt muret ja vaidlusi. Lohutuseks võib öelda, et Euroopa pealinnades saavad Eesti kodukootud skandaalid märksa vähem tähelepanu ning midagi katastroofilist ega pöördumatut pole Eesti mainega (veel) juhtunud. Eesti diplomaadid teevad oma tööd Brüsselis, Pariisis ja Berliinis endistviisi edasi ning valitsusliidu leppes seisab, et Eesti ELi-poliitika hoiab endist kurssi.
Põhjust muretseda siiski on. Meie partneritele ei ole jäänud märkamata Eesti jäigemaks läinud arvamused rändest, uus rõhuasetus partnerlusele Ungariga ega ühe valitsuserakonna ELi-vastased seisukohad. Rohkem märgatakse seda Helsingis ja Berliinis kui Brüsselis ja Pariisis.
• Sisepoliitika hoovustel ei tohi lasta lõhkuda kuvandit Eestist kui mõistlikust ja kogu ELi tulevikust hoolivast riigist, kelle arvamusi Euroopa pealinnad kuulda võtavad.
• Brexiti tõttu on tasakaalupunkt selgelt liikunud Saksa-Prantsuse teljele. Tugevad sidemed Pariisi ja Berliiniga saavad senisest veel olulisemaks.
• Eesti vajab tugevat Venemaa-kompetentsi, et olla sellel teemal tõsiseltvõetav partner ELis.
Valitsusest tulevad vastuolulised signaalid tekitavad partnerites hämmeldust ja kahtlusi. Teised ei soovi arvestada selliste riikidega, kes keskenduvad kitsalt omakasu saavutamisele, ei näita üles mõistmist partnerite huvide suhtes ega soovi panustada ELi kui terviku arengusse.
Solidaarsus ei saa olla ühesuunaline. See ei tähenda sugugi, et hea maine eeldab alati enamusega kaasaminekut või, veel enam, näiteks suure hulga pagulaste vastuvõtmist. Oluline on kaasa rääkida, pakkudes asjalikke lahendusi, ning koostöös jõuda otsusteni. Just nii on partnerid Eestit seni tunnetanud. Seda kinnitab ka Euroopa Välissuhete Nõukogu uuringu «EU Coalition Explorer» 2018. aasta väljaanne, mis asetas Eesti liikmesriikide pingereas mõjukuse poolest ELis 12. kohale.
See on väga tugev tulemus, arvestades riigi väiksust ja ressursside piiratust. Sama uuring paigutas Soome 11. kohale, Leedu 21. ja Läti 22. kohale.
Uuringut korratakse iga kahe aasta tagant. 2020. aastal kogutav andmestik tuleb Eestile eriti põnev, kuna see pakub esimest samasuguse varasema uuringuga võrreldavat hinnangut küsimusele, kas ja kuidas sisepoliitilised muutused on mõjutanud Eesti positsiooni ELis.
Eesti peab ELis oma huve kaitsma, mängides oma kaarte targalt. Sestap ei tohi lasta sisepoliitika hoovustel lõhkuda kuvandit Eestist kui mõistlikust ja kogu ELi tulevikust hoolivast riigist, kelle arvamusi Euroopa pealinnad kuulda võtavad.
Eesti vajab mõjukaid sõpru
Eesti on olnud väikeriigina väga teadlik, kui oluline on ELis sõpru leida ja üksijäämist vältida. Eesti üksi ei suuda mõjutada ELi otsuseid.
Eestil on kõige tihedamad sidemed Põhjala ja teiste Balti riikidega, kuigi meie vaated ei kattu sugugi alati. Eesti diplomaatide tõhusast tööst annab tunnistust see, et teiste liikmesriikide ja ELi institutsioonide esindajad pöörduvad kolme Balti riigi hulgast kõige sagedamini Eesti poole, oodates, et Eesti aitab kaasata Balti riike ühise positsiooni kujundamisse.
Euroopa pealinnades saavad Eesti kodukootud skandaalid märksa vähem tähelepanu ning midagi katastroofilist ega pöördumatut pole Eesti mainega (veel) juhtunud.
ELis on kõigil liikmesriikidel põhimõtteliselt võrdne võim, kuid eriline kaal on aastakümneid olnud Saksamaast, Prantsusmaast ja Suurbritanniast moodustunud juhtkolmikul, mis on üsna hästi taganud ka väiksemate liikmesriikide esindatuse ja tasakaalu.
Brexiti tõttu on tasakaalupunkt juba selgelt liikunud Saksa-Prantsuse teljele. Uus olukord on ida- ja põhjapoolsetele riikidele ebasoodsam ning nõuab mõjutamiskanalite mõningat muutmist. Tugevad sidemed Pariisi ja Berliiniga saavad senisest veel olulisemaks.
Soojad suhted Pariisiga
Seega on väga tervitatav, et Eesti koostöö Prantsusmaaga on viimastel aastatel läinud tihedamaks kui kunagi varem, eelkõige julgeoleku ja kaitse valdkonnas, kus Prantsusmaast on saanud ELi juhtriik. Eesti panus Prantsusmaa juhitud operatsioonidesse Aafrikas, näiteks Barkhane Malis, aitavad suuresti kaasa sellele, et Eestit võetakse Pariisis kuulda.
Samas tuleb tõdeda, et need tegevused toimuvad väljaspool ELi ning neil pole otsest seost Eesti mõjukusega liidus. Eesti ja Prantsusmaa arvamused ja prioriteedid välis- ja julgeolekupoliitikas on sageli märgatavalt erinevad. Pariisi ambitsioone saavutada Euroopa iseseisev kaitsevõime või parandada suhteid Venemaaga jälgitakse Tallinnas märkimisväärse umbusuga.
Küberjulgeolek ja Venemaa
Väiksemate liikmesriikide tugevus ELis sõltub suurtega võrreldes märksa enam võimest keskenduda endale kõige tähtsamatele teemadele.
Pole üllatav, et kõige positiivsemalt paistab Eesti ELis silma digiühiskonna ja küberjulgeoleku arendamisel. Neis valdkondades positiivse kuvandi säilitamine on Eestile ülitähtis.
Tuntakse ja mõistetakse ka Eesti aktiivsust Venemaa ja idapartnerluse suhtes. Kunagisel murel, et Eesti on ühe teema riik, kes tunneb huvi vaid Venemaa-poliitika vastu, pole praegu enam kindlasti alust. Pigem tuleb muretseda selle pärast, et Venemaa tundjate ring tõmbub Eestis aasta-aastalt koomale. Eesti vajab tugevat Venemaa-kompetentsi, et olla sellel teemal tõsiselt võetav partner ELis.
Samas on väikeriik ELis seda mõjukam, mida rohkem ta suudab panustada ELi suurtesse tulitavatesse küsimustesse. Eestil tuleb asjalikult kaasa rääkida näiteks kliima, rände ja arengukoostöö teemadel, mis on praegu ELis tugevalt esiplaanil.
Kindlasti ei saa alahinnata ELi tähtsust Eesti rahvusvahelisele mõjukusele ja julgeolekule.
EL on ajalooliselt ainulaadne rahvusvaheline organisatsioon, mis asetab piirangud suurriikide ülevõimule ning paneb paika reeglid, mis tagavad väikeriikidele suhteliselt tugeva positsiooni. Värske näide sellest, kuidas EL toetab oma väiksemat liikmesriiki, on Iirimaa kaitsmine Brexitis.
Uuringu «Eesti välispoliitika mõju ja kuvand Euroopa Liidus» autorid on Kristi Raik, Josef Janning, Piret Kuusik, Rein Oidekivi ja Kalev Stoicescu. Uuring tehti riigikantselei strateegiabüroo tellimusel ja seda rahastati ühtekuuluvusfondide 2014–2020 rakenduskava prioriteetse suuna 12 «Haldusvõimekus» meetmest 12.2 «Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine». Projekti algataja ja koostööpartner on välisministeerium.