Eesti lillekasvatajate blogosfääris hinnatud aiapidaja sattus pärast paarisaja kilo lihakondijahu ostmist taimede väetamiseks bürokraatia kadalippu – peale aruannete veterinaarametnikele ja paberite täitmise pidi naine oma lillepeenrad ka PRIAs arvele võtma.
«Ostsime suve lõpul Rakvere lihakombinaadist veidi üle 200 kilo kondijahu, et väetada lilli, õunapuid ja maasikaid,» rääkis Tartumaal elav naine Postimehele. Oma nime ta lehes avaldada ei soovinud.
«Ostetud sai see eelkõige iiriste pärast. Tahtsin väetada taimi kaltsiumi- ja fosforirikka väetisega – kõigis tavapoodides müügil olnud väetistes oli lämmastikku ja lämmastik lihtsalt ei sobi iiristele,» kirjutas ta oma blogis.
Nõukogude ajal sai aiapidaja jutu järgi osta nii vere- kui kondijahu tavalisest aianduspoest. Selline väetis oli aiaomanike seas üsna populaarne.
Kui kondijahu müünud lihakombinaat aiapidaja ostu aasta lõpus oma aruandluses kajastas, tekkis aga naise üllatuseks probleem. «Enne jõule hakkas pidev helistamine veterinaar- ja toiduametist: miks ostetud? Mida tegin? Kuhu panin?» rääkis naine. «Pidin võtma oma lillepeenrad PRIAs arvele!»
Lisaks pidi aiapidaja täitma taotlusvormi, kus on muu hulgas kirjas, mida ta ikkagi kondijahuga peale hakkas. «Kui oleks seda enne teadnud, siis poleks ostnud,» nentis naine tagantjärele. «Pidin veel PRIAs isiklikult kohal käima.»
Hullulehmatõve-koll
Sisuliselt laienesid hobiaednikule pärast kondijahu ostmist loomseid kõrvalsaadusi käitlevatele ettevõtetele seatud ranged järelevalvenõuded. Veterinaarametnikud võivad nüüd tulla iga kell kontrollima, mida naine oma lillepeenarde vahel ikkagi toimetab.
Rangete piirangute ja ametnike hirmu põhjuseks on spongiformne entsefalopaatia ehk hullulehmatõbi, mis arvatakse omakorda põhjustavat inimeste Creutzfeldti-Jakobi tõbe.
Lihtsustatult öeldes tekivad ajukudedesse augud ja aju omandab käsnasarnase tekstuuri. Creutzfeldti-Jakobi tõve esimeseks sümptomiks on kiiresti progresseeruv dementsus. Enamik haiguse ohvritest sureb pool aastat pärast haiguse ilmnemist.
Varasemate hullulehmatõve-epideemiate põhjuseks peetaksegi seda, et veistele anti söödalisandina kondijahu. Haigus levis omakorda inimestele, kui need sõid nakatunud loomade seljaaju, peaaju või seedetrakti osi sisaldavat toitu.
Veterinaar- ja toiduameti peadirektori Ago Pärteli sõnul reguleerib kondijahu üks pikk ja paks Euroopa Liidu määrus, mida uuendati veel sellelgi aastal. «Eks see on seotud hullulehmatõve-kriisiga,» lausus ta. «Lihakondijahu puhul peab olema välistatud, et see satub ükskõik millisel kujul taas loomade ja inimeste organismi.»
Teatud tingimustel on võimalik kondijahu mullaparandusainena kasutada, aga tingimused on Pärteli sõnul üsna keerulised. «Peab olema tagatud lihakondijahu liikumise ja kasutamise täielik jälgitavus,» lausus ta. «Eks need nõuded tunduvadki sellise väikekasutaja puhul jaburad ja bürokraatlikud, aga pole midagi teha.»
Kondijahu kasutab tänapäeval Eestis mullaparandamiseks peamiselt väike ring registreeritud põllumajandusettevõtjaid, kellel bürokraatiareeglid selged. Pärtel lisas, et kondijahu kasutamine on nimelt tehtud ülimalt tülikaks.
Võimalikult tülikas
Kondijahu on omakorda erineva riskiastmega – teise ja kolmanda kategooria materjalides ei ole hukkunud veiseid ega veiste seljaaju või peaaju ning sellise kondijahu kasutamine on veidi leebemalt korraldatud. Just seda materjali aiapidaja ostiski. «Aga Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehasest tulnud esimese kategooria lihakondijahu saab ainult väga rangetel tingimustel põletada või ladestada tunnustatud prügilas,» tõdes Pärtel.
Pärtel lisas, et väetamiseks on terve hulk naturaalseid väetisi, nagu näiteks sõnnik või kompost.
Veterinaar- ja toiduameti loomatervishoiubüroo juhataja Ainike Nõmmisto lausus, et kauplustes müüakse ka lihakondijahu sisaldusega väetisi. Sel juhul ei pea ostja mingi bürokraatiaga tegelema. «Teine lugu on siis, kui inimene ostab sadade kilode kaupa lihakondijahu otse käitlevast või tootvast ettevõttest,» lausus Nõmmisto. «Siis tuleb meid teavitada.»