Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2020/01/15/12874300t1h5fcc.jpg)
20. jaanuaril ilmub ansambli Pia Fraus kuues album «Empty Parks». Plaadi produtseeris ja miksis USA indie-legend John McEntire.
Pea veerand sajandit tegutsenud ansambli Pia Fraus eelmine album «Field Ceremony» nägi pärast mõningast pausi ilmavalgust 2017. aastal. Uue albumi «Empty Parks» esitluskontserdid on reedel Tallinnas Von Krahlis ja laupäeval Tartus Armastuse Saalis ning kuu lõpus põrutab bänd Jaapanisse.
Pia Frausi asutaja, kitarrist ja laulja, «Empty Parksi» kõigi palade autor ja arranžeerija Rein Fuks peab uut albumit bändi diskograafia kõige popimaks.
Rein Fuks, kuidas sul enda jaoks see lahti mõtestatud on – alguses oli Pia Fraus, siis tuli Imandra Lake, nüüd jälle Pia Fraus?
Miks tekkis Imandra Lake, oli tegelikult väga lihtne. Aastal 2008 jõudis Pia Fraus omadega lihtsalt sellisesse kohta, kus paistis, et hea tundega pole seda võimalik edasi teha. Me ei läinud tülli ega midagi, lihtsalt prioriteedid loksusid teise kohta, tekkisid pered. Mina rahutu hingena arvasin, et tuleb ikkagi muusikat edasi teha, ning kuna ma lugusid kirjutasin, siis hakkasin seda üksinda tegema.
Olin natuke kurb või solvunud, et Pia Frausiga niimoodi läks. Mõtlesin siis, et olgu, teen üksi, kuni jõudsingi albumi «Seesam, seesam» valmis. Mõtlesin, et kutsun ikkagi Eve laulma. Siis kutsusin Tõnis Kenkmaa, kes ka Pia Frausis mängis. Plaadil teisi ei mänginud, aga live’is oli teisigi Pia Frausi inimesi.
Aga miks siis Pia Fraus omakorda tagasi tuli? Tegime Imandra Lake’iga kaks plaati ära ja siis kirjutasin ma jälle selliseid lugusid, mis tundusid rohkem piafrausilikud. Nad on ikka minulikud lood, aga tuli Pia Frausi isu peale. See oli ka kuidagi nii, et hakkasin plaati otsast salvestama ja siis tutvustasin teisi liikmeid tekkinud olukorraga, et kas nad oleksid huvitatud kaasa löömast.
Ongi huvitav, et tuli selline korralik hoog sisse ja ei läinud mingiks nostalgitsemiseks ega vana rasva peal sõitmiseks. Plaat tuli kohe ja õnnestus kohe väga palju kontserte anda. Vanasti ei esinenud elu sees nii palju! Käisime Soomes ja Lätis, aga lisaks veel Hispaanias, Kanadas, Jaapanis, Taiwanis, Hiinas ja kus veel! Päris pöörane aasta oli, seda enam, et mul oli tööga väga palju ja intensiivseid projekte, kus ma pidin olema oma kodust ja Eestist eemal, tuur veel sinna vahele. Kui nüüd tagantjärele mõelda, siis millal ma need uue plaadi lood veel kirjutasin? (Muigab.) Kuidagi uneuimas ja segaselt ning korraga avastasin, et ongi uus materjal koos! Väga kiiresti juhtus. Eelmisest oli alles aasta möödas.
Teatav unenäolisus on sisse kodeeritud nii dream-pop’i kui ka shoegaze’i ning muidugi oli seda nii Imandra Lake’i kui ka Pia Frausi juures. Kuidas sellist une- ja unistamise seisundit saavutada?
See on huvitav jah. Kui sa elad sellises maailmas, kus sa elad, siis saad aru, et enamiku ajast tegeled olmega. Viid prügikasti välja, käid poes ja vaatad, et kas see porgand on otsast mädanenud või ei ole. Istud kodus ja mõtled idealistlikke mõtteid, et milline see elu oleks, kui ei peaks olmega tegelema.
Suuta ennast muusika abil sellest distantseerida – mul on muide väga tore elu! –, minna nii-öelda rännakule olmest eemale on tegelikult tore ja ma arvan, et ka väga vajalik. Neil, kes ei ole loomingulised inimesed ega suuda seda läbi oma loomingu teha, on võib-olla võimalus seda minu muusika abil ette võtta. Teha osa sellest rännakust kaasa.
/nginx/o/2020/01/15/12874299t1hc6e9.jpg)
Dream-pop’i või shoegaze’i on vist mitte kuigi musikaalsetel inimestel keeruline kaasa ümiseda või pärast omaette vilistada?
No ei tea midagi! Mulle on kuidagi meeldinud mõelda, et kirjutan ikkagi suhteliselt poppi muusikat. Seal on salm ja refrään, popistandarditele peaks justkui vastama. Arranžeering ja produtseering on need, mis selle rohkem hõljuma viivad.
Uus album «Empty Parks» on eelmise, «Field Ceremonyga» võrreldes kuidagi helgem ja elujaatavam. Mitte et ma tahaks väita, et eelmine kuidagi eriti raske ja sünge oli, aga uue optimismi on raske mitte tajuda.
Meie laulja Eve ütles uusi lugusid kuuldes, et meie eelmine album oligi kuidagi pessimistlik ja sünge, aga uus on tõesti helge. Kindlasti helgem kui eelmine. Ta on saundiliselt ka päris erinev.
«Field Ceremony» oli Imandra Lake’iga sarnasem, ta oli kajasem ja suurem ning kihilisem, aga uuel plaadil on näiteks kajasid väga vähe. See tuleneb produtsendi John McEntire’i käekirjast. Mõnda kohta saime vägisi kaja panna! McEntire on kuiva käekirjaga mees. Plaat sai kompaktne ja tihe.
Kuidas üle Suure Lombi Nevadasse John McEntire’ini jõudsite?
Ta on mees, kes on aastakümneid, ütleme, 90ndate keskpaigast olnud indie-maailmas legend. Tema käe alt tuli Stereolabi «Emperor Tomato Ketchup» (1996), kõik Tortoise’i plaadid, Jaga Jazzist, Broken Social Scene... Ta on teinud sadu plaate, mis ongi indie-klassika.
See on olnud minu huvi, et mitte keerutada seda oma pussuhaisu siin ringi ja ennast nautida, vaid käia ja vaadata, kuidas teised töötavad. Mitte et Eestis ei oleks võimalik sellist tulemust saavutada, meil on väga head helirežissöörid, aga ma olen nendega siin ka aastakümneid töötanud.
2008 tegime «After Summeri» Teenage Fanclubi mehe Norman Blake’iga. On hea, kui on kolmas kõrv. Sama skeene mees, aga näeks suuremat pilti.
Uue plaadiga tekkis huvitav olukord. Mul ei olnud veel kõiki lugusid valmiski, olin jälle hästi lühikeseks perioodiks koju sattunud ning mõtlesin, mida ma tahaks teha. Prooviks äkki John McEntire’iga ühendust võtta? Kirjutasin tema stuudiosse, mitte et hakkame nüüd plaati tegema, vaid et kas oleks võimalik temaga ühendust saada. Panin portfoolio kaasa. Minu üllatuseks kirjutas John McEntire ise poole tunni pärast vastu, et «Rein, awesome stuff, let’s make an album!» («Rein, äge kraam, teeme plaadi!»). Ütleme nii, et siis ma enam taganemisteed ei näinud. Samal õhtul maksin ära kolmveerand aasta pärast toimuva miksimissessiooni deposiidi ja siis oli selge, et tuleb salvestama hakata. Tagasiteed enam ei ole.
/nginx/o/2020/01/15/12874298t1h9b55.jpg)
Oli kuidagi naljakas, et olin enamiku asju ära salvestanud. See käib ikka jupikaupa, et salvestad, ütleme, kitarrid, süntesaatorid, bassid ja trummid; mul on oma meetod, mis järjekorras asju teen. Siis juhtus aga selline asi, et viimasel hetkel, kui pidime hakkama trumme salvestama, selgus, et meie trummar Margus Voolpriit tahtis siiski rohkem keskenduda oma soolomaterjali tegemisele. Rääkisime ja otsustasime lihtsalt, et meie teeme oma asju, tema enda omi ning oleme sõbrad edasi.
Mul ei jäänud aga siis muud üle, kui võtsin ühendust meie vana trummari Joosep Volkiga. Tema aktiivselt muusikaga ei tegele. Lubasin talle, et kontserte niipea ei tule. Ta arvas, et eks või siis proovida. Ütlesin, et kontserte ei paista, aga albumi salvestamine on kahe nädala pärast! Hakkasime harjutama ja kõik õnnestus selles eufoorias, et läheme USAsse seda plaati miksima. Kõik tuli nii järsku ja olukord tegi pisut ärevaks. See oli omamoodi väljakutse.
Salvestasite siiski Eestis?
Eestis paaris kohas. Enamiku asju salvestasin ise. Pärnus salvestasime Erko Niiduga tema stuudios trumme ja akustilisi kitarre, bändilaagrites tegime süntesaatoreid, nii et see oli ka selline liikuv värk. Ei pidanud järjest ühes pimedas keldris kuu aega järjest salvestama.
Mul kuidagi kummitab kuskil kuklas ühe tragi noore koomiku ja tema meeskonna kirjeldatud töömeetod, et positsioneerivad sihtgrupi kõigepealt ära ja siis mõtlevad, et mis naljad kusagil peale läheksid. Kuidas sulle selline lähenemine loomingule meeldib?
See on asi, millest kriitikud tahavad kõige rohkem rääkida. Muusik või siis, ütleme, minusugune asjaarmastaja, ei kirjuta muusikat selleks, et muusikat kirjutada. Võtan pilli kätte, see on minu hobi. Mängin seda, selle käigus sünnivad lood ja vormistame need ansambliga ära. Mul on kindlasti laulukirjutajana oma käekiri, millest ma lahti ei saa, see on nagu pomm jala küljes. Kui Fuks tuleb, siis on selle keti kõlinat kaugele kosta!
Arranžeerimise ja produtseerimisega saaks seda kindlasti suunata, kui ma näen kusagil potentsiaalset sihtgruppi... Aga hetkel ma küll ei näe, et peaksin seda tegema. Ei pea pugema nahast välja selleks, et leida oma sihtgrupp. Ma ei hakka ju konkureerima mõminaräpparite või kellegi teisega, kes on oma nišis väga tegija tüüp. Olen realist ja üle iseenda varju ei hüppa. Kui tunned oma nišši, siis on sul võib-olla selle võrra lihtsam oma kuulajani jõuda. Mitte kirjutada oma muusikat vastavalt kuulajale, vaid leida üles oma muusika kuulaja.
Me oleme tegelikult ju ka 22 aastat seda vankrit lükanud ja meil on läinud hästi. Oleme väga õnnelikud inimesed. Olen sageli mõelnud selle peale, et mis oleks siis, kui meiega ei oleks juhtunud need asjad, mis juhtusid. Me olime ikkagi 16–17-aastased lapsed, kes hakkasid tegema mingit suvalist bändi, andmata aru, mida see endaga kaasa toob. Saime ju siis Ameerika plaadilepingu Clairerecordsiga, mis oli sel hetkel korralik shoegaze’i plaadifirma. Kui seda poleks olnud, kas me siis veel neljakümnestena viitsiksime seda teha? Meil on läinud kõik õnnelikult ja üle ootuste. See on tuhat korda ägedam, kui oleksime osanud ette kujutada.
Su leivatööst moodustab suure osa helide maailm. On olemas sellised audiofiilid, kelle jaoks raha ei ole takistuseks ning kes panevad kodusesse helitehnikasse kümneid tuhandeid. Paljud nendest ei tee seda aga seda mitte selleks, et neil oleks majas võimalikult kvaliteetne muusika ning et nad saaksid nautida rütmi ja meloodiat parimal võimalikul kujul, vaid nende jaoks on tähtis heli kui selline. Kunagi tundus kaunikesti võõrastav, aga nüüd ma täitsa saan nendest aru. Kuidas sina?
Mina ei kuulu absoluutselt nende hulka! Ma kuulan lugusid ja ma kuulan reaalselt seda, kuidas laul on kirjutatud. Ma pole kunagi muretsenud selle pärast, et Kago on lo-fi. Sellepärast pole muretsenud, et selle taga on suurepärane laulukirjutamisoskus. Oleme Imandra Lake’iga teinud tema lugudest töötlusi. Seal sees on suurepärane popp! Ega ta ise seda mõtet võib-olla väga ei armasta, aga ma võin talle seda kinnitada!
Minu jaoks on kõige olulisem laulukirjutamine ja olen nõus tegema kuulajana saundis väga suuri kompromisse. Asi võib kõlada saundiliselt väga kehvasti, aga kui seal on head laulud sees, siis aktsepteerin seda sajaprotsendiliselt.
Audiofiilide maailm... Ma ei suudaks tõenäoliselt kuulata väga hea saundiga mõttetut muusikat. Audiofiilidel on mõnes mõttes puhas matemaatiline lähenemine. Joonlauaga võib ju ka heli taset mõõta, füüsikaliselt saab kõik heli võnkesagedused välja tuua. Hertsid... Seda hertsijuttu võiks lõpmatuseni rääkida, aga kes seda ikka kuulata viitsib! (Naerab.)
Paljud kitarrikesksed bändid lugude remiksimisse hästi ei suhtu. Teil pole sellega kunagi probleeme olnud?
Me hakkasime kohe päris algusest laskma ka oma lugusid remiksida. See on alati väga tore olnud, saad ise ka teise vaatenurga. Teiseks on see artistide omavaheline suhtlemine, olen seeläbi saanud väga palju sõpru. Olen tutvunud paljude oma lemmikartistidega selle kaudu, et nad on Pia Frausi remiksinud. Kavatsen seda veel teha.
Kitarribändidele on üpris ammu lõppu ja hukku ennustatud.
Praegu vist ei ole niimoodi. Ma ei oska öelda seda, mis Eestis toimub, sest siin toimub midagi täiesti teistsugust kui välismaal, kus kõik vanad shoegaze’i bändid alates Slowdive’ist, Ride’ist ja kõik need teised, kes on teinud comeback’i, tuuritavad mööda maailma. Nad on kõigil suurtel festivalidel, tõmbavad saalid täis. Eestis ei ole see nagu mingi teema.
Ma ei näe mitte ühestki otsast, et kitarripõhine indie-muusika, shoegaze ja dreampop kedagi üldse huvitaks. Kui ma peaksin muretsema selle pärast, kas Pia Frausil on Eestis kuulajaid, siis haaraksin tõenäoliselt nööri. Ma ei elaks seda arvatavasti üle. See kurbus ei mahuks väiksesse Eestisse ära. Pia Frausil on privileeg, suur rõõm ja õnn, et meil on kuulajaid üle maailma. Kui nemad ei saa Eestisse tulla, siis saame meie ju alati nende juurde minna!
Aga võib-olla Eestisse tuleb see laine ka, seda ei saa välistada. Hetkel ei näe, et indie-bändidel lootust oleks. Kuigi on noored tüübid, nagu näiteks The Boondocks. Me oleme sellises pahas kohas, alla neljakümne natuke. Dallase ja Boraxi generatsioon on juba sellised, kes ei viitsi väga kontserdile minna. Noored jälle mõtlevad, et kurat, ei viitsi neid vanu peere kuulata. Võib-olla on meil selline väike üleminekuperiood praegu.
Kuidas kontsertidega viimasel ajal on, ikka kiusatakse bände ja publikut sellega, et algab pärast keskööd?
Eelmise albumiga tegime niimoodi, et teadlikult ei sihtinud näiteks reedeid. Von Krahlis oli kontsert pühapäeval kell kaheksa õhtul. Tuli sada pluss inimest. Saalis oli normaalselt inimesi ja oli normaalne esineda.
Välismaa kontsertidega on niimoodi, et kell 11 on inimesed juba kodus. Eestis hakatakse siis ennast peole sättima. Ei ole see hea, aga ma ei oska öelda, kas see muutub. Kunagi käisime Venemaal esinemas, seal oli ka niimoodi, et samas klubis toimusid õhtuti mingid tantsupeod. Bändidega üritused algasid kell seitse, kell 11 löödi indie-inimesed välja ja trance’i-rahvas hüppas sisse.
Oleme Pia Frausiga läinud peale ka kell kaks öösel. Popidiotiga esinesime hommikul kell viis! Praegu ma küll ei jõuaks. Kui hakkad pool üksteist esinema ja kaksteist on läbi, siis on väga hästi. Midagi sellist üritame ka oma kontsertidel teha!
Mart Juur leidis kunagi, et sünnipäevad peaksid õhtul viiest peale hakkama, siis saab kohe jooma hakata ja kell üheksa oled juba kenasti kodus. Kontsertidel samas ikka käiakse Eestis ka, bändid tuuritavad mööda vabariiki suuremates ja väiksemates paikades; publikut siis ikka jagub?
Olen ise hakanud ka jälle kontsertidel käima. Vaatan hoolega, kas lähiriikides esineb selliseid artiste, keda näha tahaks. Käin hea meelega, odavlennud annavad väga lihtsalt võimaluse näha maailmanimesid. Käisime naisega just Glasgow’s. Ühe nädalavahetusega vaatasime ära Cass McCombsi, Mac DeMarco, The Pastelsi ja veel posu šoti indie-bände. Niimoodi üheksaeuroste lennupiletitega kohale minnes on tore pikka nädalalõppu veeta. Märtsis lähen Berliini King Krule’i kontserdile.
Ma ei ole ennast kunagi eestlasena tundnud, ma olen maailmakodanik. (Naerab.)
Pia Frausil endal on raja taga päris palju kuulajaid ja olete kõvasti mööda maailma esinemas ka käinud.
1990ndate lõpp ja 2000ndate algus oli Eesti indie hiilgeaeg. Dallas ja Dreamphish... Praegu küll ei julge unistada, et nii palju rahvast kui siis kontserdile tuleb. Aga ma arvan, et see ongi okei. Elu muutubki, paljudel artistidel ongi praegu viissada inimest saalis ja veel rohkemgi. Mina rahuldun saja viiekümnega täiesti. Rikkaks ei saa, aga vaeseks ka ei jää.
Pia Fraus esineb Eestis umbes kord aastas, aga see on hea, et meil on võimalus käia välismaal. Kuu lõpus sõidame jälle Jaapanisse, seal on kolm kontserti. Tänavu tahaks Ameerikasse minna ja võib-olla Ühendkuningriigis ja Euroopas ka mõned tiirud teha. Vaatame, kuidas jõuame.
Kui plaadimüüki vaadata, siis Jaapan näiteks on maa, kus CD-kultuur on endiselt au sees.
Absoluutselt. Meie Jaapani plaadifirma muide on iroonilise nimega Vinyl Junkie, kes annab aga välja ainult CDsid! Nad on öelnud, et vinüüli pole mingit mõtet teha. Meil on Jaapanis kuus plaati ilmunud ja kõik ainult CDna. Jaapanlased tahavad alati mingid lisalood plaadile juurde panna. See on tore! Veider maa, inimesed on õnnelikud.
Kanadas tuli meie kontserdile üks jaapani poiss. Nüüd ta kirjutas mulle, et mäletad, ma nägin sind Torontos. Mul oli meeles küll, ta tuli pärast kontserti meie juurde ja hakkas nutma ning rääkis, kui õnnelik ta on, et meid nüüd ikka ära nägi. Teeb südame soojaks.
Asi, mille pärast tasub bändi teha!
Sama poiss tahab nüüd Jaapanis meie kontserdile tulla ja küsis, kas ta tohib meid pildistada. Muidugi, pildista, palju jaksad!
Pia Frausi muusika puhul on koos müramassiiv ja teisalt õrn pool vokaalide ja sõnumi poolest. Kuidas tasakaalu hoiate?
Täpselt nii on. Tasakaalus hoidmine on peen kunst. Mulle endale on see alati kõige rohkem meeldinud. Ega see ole muidugi minu enda väljamõeldis. See meeldis mulle tohutult ka Boraxi puhul, kui Eesti bändidest rääkida, ülimaitsekas vokaal ja kitarrimüra. Oleme meistritelt õppinud!
Aga ega kunstlikult midagi ei punnita. Ütleme näiteks Vaiko Eplik on vokaalselt väga võimekas ja superlaulukirjutaja, kes võib teha ka soolokontserti. Oma soolokontserti ma ette ei kujuta! Inimesed hakkaksid haletsusest nutma.
Balanss on mul kuidagi sisse kodeeritud, kuidas ma peas oma lugu kuulen. Kuidas vokaali harmoonia ja muu maastik omavahel kokku sulavad.
PIA FRAUS
Eve Komp (vokaal, süntesaator), Kärt Ojavee (süntesaator), Rein Fuks (kitarr, vokaal, süntesaator, tamburiin), Reijo Tagapere (bass), Joosep Volk (trummid, elektrooniline perkussioon) ja Kristel Eplik (taustavokaalid).
Ansambli lõid koolivennad Rein Fuks ja basskitarrist Reijo Tagapere, kellele lisandusid Tõnis Kenkmaa, trummar Joosep Volk, laulja Kristel Loide ja klahvpillimängija Kärt Ojavee.
Pia Frausi nime sai bänd 1998. aasta sügisel.
2001. aastal ilmus debüütalbum «Wonder What It’s Like», «In Solarium» tuli aasta hiljem. 2006. aastal tuli kolmas album «Nature Heart Software», 2008 «After Summer». 2017 naasti albumiga «Field Ceremony».