Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/01/15/12874716t1h6a98.jpg)
Kuigi kliendid ja kohalik rahvas kutsuvad mittetulundusühingu Mailane teise ringi kaubaga kauplemise paika „Are Stockmanniks” ja veel mitme kõlava hellitusnimega, ütles perenaine Helve Matsalu tagasihoidlikult, et pigem on tegu ikkagi kaupluslaoga. Asub see Päriveres, endises Are, nüüdses Tori vallas, Tallinna-Pärnu maanteest poole kilomeetri kaugusel kunagises sovhoosi sigalas.
Kui GPSi ja hoone juures parkivaid autosid poleks, võiks tulija õige koha ülesleidmisega hätta jääda, aga seni on kõik kohale jõudnud. Kui väljast on sigade kunagine kodu väsinud ilmega, siis sisenemise järel avaneb täiesti teistsugune pilt ja kaubaküllus lööb silme ees kirjuks: kõikvõimalikud kodutarbed, nõud, valgustid, mänguasjad, mööbel, lugemisvara, kodumasinad, nipsasjad jms on kenasti ja loogiliselt tuhandele ruutmeetrile tutvumiseks sätitud.
Siin pakutava kauba hankimise eest kannavad hoolt peretütred Maia ja Merit Matsalu, kes valivad ja ostavad Põhjamaade ladudest ja laatadelt sobilikud esemed välja ning saadavad veoautodega siia. Ema Helve majandab kohapeal ja on rahul: „Mul poleks pärast töötuks jäämist muidu midagi teha olnud. Kes kuldses keskeas maal elavale naisele ikka tööd pakub? Aga praegu on tegevust, leiba ja isegi heategevuseks jätkub jaksu.”
Kümnendat aastat kaupluslaos toimetav naine selgitab, et jäi elupõlise zootehnikuna töötuks ja oli esialgu tuleviku osas üsna nõutu, aga tütrel tekkis mõte hakata Põhjamaadest Eestisse teise ringi kaupa tooma ja seda siin soodsa hinnaga edasi müüma. Asi võttis vedu, huvilisi jõuab siia sisuliselt kõikjalt Eestist ja Matsalude tegemisi on tunnustatud nii valla kui ka maakonna tasandil mitme aukirja ja tiitliga.
Varsti tuleb kolida
„Alustasime teises, palju väiksemas kunagises põllumajandushoones, siis kolisime veel korra ja alles seejärel saime kaubale praeguse hoone omanikuga. Aga varsti tuleb jälle asjad kokku pakkida, sest puiduga tegeleva omaniku ettevõtmised edenevad ja tal on meie käsutuses olevaid ruume märtsist endal tarvis. Edasi liigume ühte endisse, siit mitte kaugel asuvasse lauta, mis hetkel on paras sara, aga eks jõudumööda kõpitseme. Anname kodulehel täpsemalt teada, kus ja millal uues kohas uksed avame,” avab Helve optimistlikult lähituleviku plaane.
/nginx/o/2020/01/15/12874715t1h2f5d.jpg)
Enam kui kümme aastat vahetut klientidega suhtlemist on talle tõestanud, et huvi teise ringi kauba järele ei kahane. Külastajatest umbes pooled käivad siin huvitavat, tavapoe valikust erinevat kaupa otsimas või loodavad mingi kindla ajastu mööblit ja nõusid leida. On niisama uudistajaid, kellele sõber, tuttav või sugulane Mailase kauplusladu on soovitanud, ja neidki, kes tulevad siia tavapoodidest märksa soodsama hinna tõttu.
Perenaise kinnitusel on meil paraku ikka veel kodusid, kus piltlikult öeldes on mitme peale üks taldrik ja üks lusikas, neid püüab kaupluslao toimkond tasu küsimata aidata. „Kui vallad olid väiksemad, tegime tihedat koostööd kohalike sotsiaaltöötajatega, kes jagasid meie müügi mõttes vähem atraktiivse kauba tasuta abivajajatele. See tegevus on pärast haldusreformi mingil põhjusel soiku jäänud. Tahaksime aidata, aga see eeldab, et teame, kes mida vajab,” oli Helve kurb. Abi korras või väikese tasu eest on siit mööblit, nõusid, mänguasju, raamatuid saadetud väga erinevatesse Eesti paikadesse, isegi saartele. Sihtkohaks on tavaliselt haiglad, koolid, lasteaiad, raamatukogud.
Elu heategude toel
Müügiks minevast kaubast on kõige nõutum täispuidust ja korvmööbel. Laos tehtud põgusa ringkäigu jooksul leidis allakirjutanu palju korralikke laudu, toole ja teisigi mööbliesemeid, mis silmale kenad vaadata. On mööblitükke, mis ajavad asja ära, aga ka esemeid, mis pärast väikest kõpitsemist võiksid ehtida iga kodu. Hinnad on mitte soodsad, vaid odavad. Näiteks täispuidust viisaka polstriga tooli eest küsitakse siin 15, sauna eesruumi sobiva diivani eest 50 eurot. On odavamaidki.
Tööd ja tegemist jagub Helvele laos viieks päevaks nädalas, aga külastajatele on see ametlikult avatud vaid nelja- ja pühapäeviti keskpäevast kaheni. „Aga ega me kahest tavaliselt uksi sulge,” tunnistas ta. „Tegelikult tulen vajadusel kohale muulgi ajal, kui keegi tahab näiteks ostetud mööbli ära viia. Vaid siis ma ei tule, kui lapselaps on vaja magama panna või lehm tahab lüpsmist.” Lehmapidamine on tema jaoks elustiili küsimus.
Päris üksi ta suure kaupluslao tööshoidmisega hakkama ei saaks. Kui suured koormad on saabumas, tuleb kohalik rahvas appi raskeid esemeid maha laadima, vend aga vaatab jõudumööda müüki mineva kauba üle – kui miski vajab putitamist, teeb ta seda vabast tahtest. Samas hoones kasutatud riietega kauplev kolleeg käib vajadusel samuti abis. „Eks me heategude toel siin elame,” tõdes Helve.
Mailase kaupluslao külastajate arv pole kümne aasta jooksul märgatavalt muutunud. Jõulueelsed ja -järgsed kuud on hõredamad, kuid tegemist jätkub siiski. Juhtub, et kõrvalisse kohta satub isegi välismaalasi täis turismibusse. Mööblit välismaalased ei osta, kuid põnevaid nipsasju küll.
„Ma ei usu, et nõudlus teise ringi kauba järele kaob. Kui arvestada, et keskkonnasäästlik eluviis leiab järjest enam järgijaid, võib loota, et huvi hoopis kasvab. Oleme seni ots otsaga kokku tulnud, ehk tuleme edaspidigi,” uskus heatujuline perenaine. Hea päev on tema sõnul siis, kui kaupluslattu leiab tee palju inimesi, kes nii tulles kui ka minnes on rõõmsad. Selliseid päevi õnneks jagub.