Organidoonorlus: kümnes kõhunääre tuli Rootsist

Siseorganid. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kuna lootus kohe-kohe kunstlikult tehisorganeid toota on edasi lükkunud, ootavad ülesütelnud elunditega patsiendid järjekorras elundiannetaja kingitust. Kuidas Põhjamaadega ühisest organisiirdamise võrgustikust vana aasta viimasel päeval Eestisse üks uus pankreas jõudis, sellest kõneles Kadri Tammepuule Tartu Ülikooli kliinikumi vanemarst-õppejõud Marko Murruste.

Mees, kes viimati Tartus endale korraga uue neeru ja kõhunäärme ehk pankrease sai, magas aastavahetusel haiglas kosutavat und, kui talle päeval siirdamisoperatsiooni teinud meedikud juba pereringis šampanjaklaase kokku lõid. Aasta viimasel päeval lõppenud logistiline ja kirurgiline operatsioon algas kaks päeva varem, kui Rootsist pakuti uut elundit.

Eestis siiratakse elundeid ainult Tartu Ülikooli kliinikumis ja seal on eraldi meeskonnad nii kopsu, maksa, neeru kui ka pankrease asendamiseks. Haiglas kõhunäärmeoperatsioone juhtiv vanemarsti-õppejõu Marko Murruste (pildil) sõnul saavad uue pankrease tavalisest nooremad, 20.–50. eluaastates patsiendid. «See võimaldab pärast siirdamislõikust nad suhteliselt kiiremini üles äratada ja narkoositorud välja võtta. Nii hingas ka meie viimane patsient uusaastaööl juba täitsa ise,» rääkis Murruste, kellele see operatsioon oli järjekorras kümnes. Eestis elab uue kõhunäärmega peale kuue naise nüüd ka neli meest.

Teise inimese terve kõhunääre siiratakse meil kuni 50-aastastele esimese tüübi diabeedi all kannatajatele, kellel on haigus leitud tavaliselt varases lapseeas. Noorukite suhkurtõbi pole seotud magusasöömise või suure kehakaaluga, vaid sellega, et nende pankreas ei tooda insuliini. «Täiskasvanuna on haigus juba pikalt kestnud ja jõudnud kahjustada kogu keha: neerusid, nägemist, veresooni, närve,» loetles Murruste. «Kui insuliini pidev süstimine enam ei aita ühtlast veresuhkru taset hoida ja neerud ei tööta, võib tegu olla just meie patsiendiga.»