Päevatoimetaja:
Anu Viita-Neuhaus

Jaaganti poliitikaradar. Pean saama oma tahtmise, muidu suren! (3)

Foto: Eero Vabamägi
Copy

Uus aasta on alanud ja poliitikud pühade järel tagasi töölaua taga. Parlamendis surub koalitsioon edasi mitut suurt protsessi, jõuvõtteid kasutavad ka Tartu Keskerakonna võimukriisi osalised. Kõikide teemadega tegelemist hakkavad juba raamistama ka 2021. aastast paistvad kohalike omavalitsuste valimised, milleks valmistumist on mõned erakonnad täiesti varjamatult alustanud.

PARLAMENT ON TAGASI!

Pikad pühad on läbi ja sellest nädalast toimuvad riigikogus taas istungid. Opositsioon kurdab, et eelnõusid valitsuselt eriti ei ole, ja kalendrit vaadates kipub see tõsi olema. Küll aga on pooleli mitu väga suurt protsessi, mis said suurt tähelepanu eelmise aasta lõpus, ning pole näha, et alanud aastal läheks kuidagi teisiti. Nendes protsessides on enese tõestamist nii koalitsioonil kui ka opositsioonil. Mis meid ootab?

II pensionisamba reform on esimese lugemise läbinud ja liigub järgmisse etappi. Opositsioon on teinud oma parima, et seda takistada, esitades üle 700 täiesti sisutühja muudatusettepaneku. Aga nende eesmärk polegi muu kui toimuvat takistada ning suunata koalitsiooni minema usaldushääletuse teed. Seda koalitsioon ka teeb – juhul kui opositsioon muudatusi tagasi ei võta.

Aga väikesi muudatusi teeb reformiplaani ka koalitsioon ise. Äsja otsustati, et II sambast raha väljavõtmise 10 000 euro suurust piirangut ei tule. Välja saab võtta kõik korraga, ükskõik kui palju sambas raha on. Samuti pikendatakse aega, kui pikalt tuleb ette teatada, et soovitakse raha välja võtta. Ühe kuu asemel hakkab etteteatamisaeg olema viis kuud.

Apteegireform ootab samuti edasisi samme. On teada, et sotsiaalminister Tanel Kiigel on plaan lükata edasi praeguse reformi jõustumist ja teha muudatusi etapiviisiliselt. Aga miks pole eelnõu? Sest sellele pole valitsuses konsensuslikku toetust, mistõttu ei saa Kiik oma plaani valitsusse viia. Ei saa ka välistada, et praeguse reformi takistajate taktika on venitada asjaga kuni aprillini, mil reform peab jõustuma, ning kahtlemata pannakse siis mingi hulk nõuetele mittevastavaid apteeke kinni. Kui siis keegi kodanik oma ravimeid kätte ei saa, näitavad kõik sõrmega Kiige peale ning see võib tema poliitilisele karjäärile mõjuda üsna halvasti, et mitte öelda hullemat. Tõenäoliselt tullakse mingi eelnõuga jaanuari lõpus või veebruari alguses siiski välja.

Diisliaktsiisi langetamine on olnud üks EKRE suuri ideid, mida rahandusminister Martin Helme nüüd püüab liikuma saada. Asjaga seotud inimesed on aga juba öelnud, et langetusest oleks vähe, sest isegi aktsiisi langedes on Lätis-Leedus soodsam tankida. Samas ei saa riik lubada liiga suure osa aktsiisi laekumata jätmist, sest eelarved on viimasel ajal teatavasti väga pingelised. Helme planeeritud langetus viiks eelarvest kümneid miljoneid eurosid.

Presidendi valimise korra muutmisega hakkab aeg jõudma sinnamaale, et sellega tuleb algust teha. Pärast eelmisi valimisi, mil presidenti ei suutnud ära valida riigikogu ega ka valijameeste kogu, mistõttu läks valimine tagasi parlamenti, on õhus olnud valimiskorra muutmine. Selle teemaga poliitikud tasapisi ka tegelevad, kuid kuuldavasti pole veel paigas konkreetset lahendust. Seni on kõige rohkem räägitud ideest piirduda lihtsalt valijameeste koguga, kus lõplikus voorus valitakse president kindla peale ära – saagu siis mingi kandidaat kasvõi ühehäälelise enamuse.

        
        Foto: Skunk.ee

TARTU KRIIS II: VÕIMULIIDU LÕPP?

Millest iganes Tartu Keskerakonna sisetüli algas, nüüdseks on asi juba ammu põhimõtteline ja kinni jonnis: järele ei taha anda ei abilinnapea kohast kinni hoidev Monica Rand ega ka teda ametist maha võtta sooviv piirkonnajuht Jaan Toots. Asi on aetud nii kaugele, et ohus on Keskerakonna püsimine Tartu koalitsioonis koos Reformierakonnaga.

Mis olukord on? Rand on Keskerakonnast välja visatud ja nüüd saaks teda ametist taandamiseks umbusaldada. Selleks on aga Tartu koalitsioonil olemas maksimaalselt 25 häält, mis on täpselt nii palju, kui umbusalduse läbiminekuks vaja. 20 häält oravatelt ja viis Keskerakonnalt. Reformierakondlasest linnapea Urmas Klaas tahaks asja lõpetada, aga kindlasti ei taha ta kaasa minna umbusaldusega, mis võib läbi kukkuda. Reformierakonna hääled võiksid pidada siis, kui Toots näitab uut abilinnapea kandidaati, kes ka Reformierakonnale sobib.

Mis edasi? Neljapäeval otsustas Keskerakonna piirkond esitada abilinnapea kandidaadiks Aleksandr Širokovi, kes praegu peab Peipsiääre vallavanema ametit. Pole teada, mida reformierakondlased kireva taustaga ja Keskerakonnastki varem välja visatud kandidaadist arvavad. Isegi kui Reformierakonnale Širokov sobib, on Ranna umbusaldamishääletus riskantne, sest ükski volikogu liige ei tohi istungile hilineda, lifti kinni jääda või hajameelsusest vale nuppu vajutada.

Mida see kõik tähendab? Keskerakonnal on see juba mitmes kord, kus kohalikul tasandil pinna all hõõguv probleem lastakse kasvada laastavaks maastikupõlenguks. Kohe kuidagi ei saada sellistele asjadele jaole enne, kui need avalikkuse ette jõuavad. On selge, et riigi tasandil keerulist valitsuskoalitsiooni juhtival erakonnal on tähelepanu mujal vähemaks jäänud, ja see võib ka edaspidi probleeme tekitada. Keskerakonna õnneks on neil Jüri Ratas, kes on seni näidanud kadestamisväärset oskust kriisid ja tülid ära siluda.

VALIMISI, ALGA!

Jah, sel aastal ühtegi valimispäeva ei ole. Aga 2021. aastal on nii kohalike omavalitsuste kui ka juba mainitud presidendivalimised. Võiks ju arvata, et KOV valimisteks valmistumisega on veel aega. Aga mõned erakonnad ei ole küll aega raisanud.

Reformierakonna Tallinna piirkond valis juhiks tagasi Kristen Michali ja ühtlasi anti teada, et Michal on oravate linnapeakandidaat. Tavaliselt hoiduvad erakonnad sellest, et lõplik kandidaat liiga vara välja hõigata, sest mida pikem aeg valimisteni, seda rohkem võimalusi on konkurentidel kandidaat auklikuks lasta. Samuti hajub kandidaadi värskus valijate silmis ning võib tekkida tüdimus. Reformierakond on seekord läinud teist teed.

Sotsid valisid oma Tallinna piirkonna juhiks Raimond Kaljulaidi, kes on erakonnas väga värske tegelane. Teda pole küll linnapeakandidaadiks nimetatud, aga seni pole põhjust arvata, et seda ei tehta. Kaljulaid on – vähemalt teatud linnaosades – väga tuntud ja toetatud poliitik, küsimus on, kas see Keskerakonna-aegne toetus säilib või kasvab ka sotside ridades.

Keskerakond ei pea ilmselt välja ütlemagi, et nende linnapeakandidaat on praegune meer Mihhail Kõlvart, kes on viimasel ajal meedias nähtavalt aktiivsem. Küsimus on, kas erakonna bränd suudab tema isiklikku brändi toetada nii palju, et võtta taas pealinnas ainuvõim.

Isamaa on suurtest erakondadest seega ainus, kes pole ühtki nähtavat liigutust KOV valimistega Tallinna suunal teinud. Isamaa Tallinna piirkonda juhib endine rahandusminister Sven Sester, linnavolikogus on aktiivne olnud Mart Luik.

Tagasi üles