Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/09/09/12543711t1h8598.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/01/19/12881369t1h4d38.jpg)
Et säilitada emakeel ja rahvuskultuur, on vaja nii lisaraha kui ka pidevat ja sisulist tegelemist haridusega, kirjutab kolumnist Andi Hektor.
Viimasel ajal on mõnegi valitsuserakonna poolt kostnud emotsionaalselt ülesköetud trummipõrinat rahvuskultuuri ja emakeele kaitseks. Kahjuks on see osutunud populismiks ja tühja tünni tüminaks. Eelmisel aastal sai täis sada aastat Tartu Ülikooli emakeelseks muutmisest. Et see juhtus Vabadussõja ajal, näitab, kui oluline oli see tollastele juhtidele. Nüüd aga, mil meil on iseseisev riik ja meie majandus õitseb, on kõrghariduse ja teaduse rahastus alates aastast 2012 vähikäiku teinud (seitsme aastaga on kadunud pea kolmandik). Rahapuuduses ülikoolid peavad rohkem raha hankima ingliskeelsest õppest. Meie ülikoolide noored helged pead, kes peaks olema kultuuritõrviku kandjad, lahkuvad kokkutõmbuva kõrghariduse oludes sageli välismaale. Ma ei oska seda nimetada teisiti kui rahvuskultuuri ja emakeele tapmiseks.
PISA testi tulemuste üle oleme kõik uhked. Aga õpetajate, maa soola, ramm hakkab lahtuma. Õpetajate keskmine vanus on liiga kõrge, aga see tõuseb üha. Vaja oleks noori õpetajaid, kes, teadagi, saavad tulla vaid ülikoolidest. Et meie koolisüsteemis on pinged ja koolide juhtimismudel vajab kaasajastamist, seda näitavad ilmekalt Kanepi ja Lüganuse kooli juhtumid. Venekeelsete koolide «probleem» on siiani lahendamata, hoolimata pea kolmekümnest iseseisvusaastast. Vaatan kõiki neid sõnavõtte eestluse ja keele kaitseks – see kõik on demagoogia, kui ei järgne ratsionaalseid tegusid ja probleeme ei lahendata.
Viimasel ajal on siit-sealt kostnud hüüatusi, et Tallinna Boltides-Woltides ei vallata piisavalt puhast eesti keelt. Mind tabab seda kuuldes kummastus – halloo, mis maailmas hüüatajad küll seni on elanud? Olen Tallinna taksosid kasutanud alates 1990. aastast ja «töökeeleks» on seal ikka olnud ühe vennasrahva keel. Samuti pole emakeelest erilist abi olnud kõikvõimalike remondimeestega suheldes. Nii koosnebki mu nõrk vene keel põhiliselt takso- ja ehitussõnavarast. Kulla keelehüsteerikud, see on aga vaid köögikeel, see ei vaja kaitset. Kaitsta tuleb meie kõrgkeelt, mille katel podiseb ülikoolides. Selle katla all tuleb tuld hoida, ent kärbete järel on tulest söed saanud.
Vaatan kõiki neid sõnavõtte eestluse ja keele kaitseks – see kõik on demagoogia, kui ei järgne ratsionaalseid tegusid ja probleeme ei lahendata.
Eelmise aasta sügisel vaieldi tuliselt selle üle, millised peaks olema Eesti teaduses eelisrahastatud teadusvaldkonnad. Valitsuse juures tegutsev teadus- ja arendusnõukogu otsustas, et nendeks valdkondadeks peavad olema tehnikateadused, põllumajandus ja meditsiin. Teaduskoda, seltskond Eesti tippteadlasi, hoiatas korduvalt, et selline otsene poliitiline sekkumine valdkondlikku struktuuri pole mõistlik. Nüüd on aga käes olukord, mille eest hoiatati. Kannatajateks osutusid just need teadusvaldkonnad, mis on kõige otsesemalt seotud meie riigi ja rahvuskultuuriga – rahvus- ja sotsiaalteadused. Nii jäi rahastamata näiteks eesti kõnekeele «õpetamine» arvutitele, automaattõlkimise arendamine jms. Kõik me teame, kui hästi oskavad arvutid aru saada näiteks inglise kõnekeelest. Keegi teine peale meie, eestlaste, ei hakka arvutitele «õpetama» eesti keelt! Samuti ei suuda keegi peale meie psühholoogide, haridusteadlaste, sotsioloogide uurida ja parandada meie haridussüsteemi ning ühiskonna toimimist. See vajab kohalike nüansside mõistmist, sellist tarkust ei saa sisse osta.
Kui me tõesti tahame rahvuskultuurile ja emakeelele head, siis tuleb hariduskatla all tuli uuesti lõõmama puhuda. See tähendab lisaraha, aga mitte ainult. See tähendab ka pidevat ja sisulist tegelemist haridusega, selmet tühja tünni tümistada.