Esimene naine Kuul? Eesti juurtega Nicole Aunapu Mann teeb kosmoseajalugu

Kui kõik läheb plaanikohaselt, võib Eesti juurtega Nicole Aunapu Mann (42)  juba õige pea olla esimene naine, kes seab sammud Kuule. Veel enne seda lendab Mann aga rahvusvahelisse kosmosejaama kui Boeingu arendatava uue kosmosekapsli testpiloot. Postimees külastas Nicole Manni NASA Lyndon Johnsoni kosmosekeskuses, kus naine läbib enne orbiidile lendamist veel viimaseid treeninguid.

 

«Kallis, me kolime Houstonisse!» hõiskas Nicole Aunapu Mann oma abikaasale Travisele lühikeses telefonikõnes seitse aastat tagasi. Sellest piisas, et Travis mõistaks: šampanja tuleb külma panna. Kui Nicole õhtul töölt – ta töötas USA idarannikul Marylandis asuvas Pax Riveri mereõhuväe baasis – koju jõudis, tervitaski mees teda šampanjaga.

Texases Houstoni linnas asub USA ekspresidendi Lyndon Johnsoni järgi nimetatud NASA kosmosekeskus. Enam kui 3000 töötajaga keskus on justkui linn linnas. Neil on oma elektrijaam, oma politsei, sidesüsteemid ja isegi kliinik. Selle avaratel ja pargikestega ääristatud tänavatel jooksevad ringi mitmekümnepealised hirvekarjad.

Nicole Mann räägib, kuidas temast sai astronaut ja mida ta rahvusvahelises kosmosejaamas teeb:

NASA kümnest kosmosekeskusest, mis asuvad üle USA, õpetatakse just siin välja astronaute, juhitakse kosmosemissioone ning uuritakse Kuult kogutud tolmu ning kive. Nicole’i kõne abikaasale tähendas, et ta oli äsja välja valitud järgmisesse astronautide treeningugruppi. Konkurssi alustas 6100 inimest. Välja valiti neist kaheksa, ühena neist Nicole.

Nüüdseks on Nicole’il astronaudi paberid käes ja ta valmistub oma esimeseks kosmoselennuks. Ta on osa kolmeliikmelisest meeskonnast, mis lennutab uue Boeing Starlineri kosmoselaeva rahvusvahelisse kosmosejaama. NASA tellis Boeingult 4,2 miljardi dollari eest Starlineri arendamise. Nicole ja tema meeskond teevad sellega esimese katselennu. Kui kõik õnnestub, saab Starlinerist omamoodi takso, mis hakkab edaspidi kosmosesse sõidutama nii NASA astronaute kui ka kosmoseturiste.

Kuidas astronaudid missiooniks valmistuvad:

«Sellest saab minu esimene kosmoselend ja ma olen väga elevil,» räägib Nicole intervjuus Postimehele. Kolmeliikmelises tiimis on lisaks Nicole’ile komandör Chris Ferguson ja missioonispetsialist Mike Fincke. Ferguson vastutab, et Starliner jõuaks ilusti kosmosejaama ja hiljem tagasi Maale. Jaama jääb meeskond kuueks kuuks ning seal vastutab juba Fincke. Nicole on Starlineri piloot. Mõlemad mehed on kosmoses juba vanad kalad.

«Muidugi kaasneb meeskonna kollanokaks olemisega väike surve, aga ma arvan, et see on tervislikul tasemel. See on «sa pead treenima ja mitte ühtegi käkki kokku keerama» tüüpi surve,» naerab Nicole. Untsu saaks keerata muidugi miljon erinevat asja. «Aga väljaõpe on suurepärane ja ma olen enesekindel. Tean, et kui stardime, siis oleme ka valmis.»

Nicole Aunapu Mann 2018. aasta augustis NASA üritusel, mil avalikustati Starlineri meeskond. Foto: NASA / Bill Ingalls

Nicole’i veres voolab veerandi jagu Eesti verd. Tema vanaisa Helmuth Aunapu emigreerus 1920ndatel noore mehena ning kolis lõpuks USAsse. Ta astus USA armeesse ning osales sõjaväeinsenerina Teises maailmasõjas, teenides välja kolonelleitnandi auastme. Sõjas pommitati puruks ka Helmuthi Eestisse jäänud lähedaste maja. Pere põgenes Rootsi ning seejärel kolisid Helmuthi ema ja õde samuti USAsse. Mehe vend aga liitus Punaarmeega, et päästa oma pere Siberist.

Helmuth suri, kui Nicole’i isa oli kõigest 11-aastane. «Kahjuks ei olnudki mul kunagi võimalik temaga kohtuda ja mul ei ole meie pere Eesti ajaloost palju otse saadud teadmisi,» ütleb Nicole. Eestis käinud ta veel ei ole, aga see võib juhtuda pärast kosmosejaamast naasmist. «Ma tean, et meil on Eestis sugulasi. Mu vanem õde on meie Eesti juurte üle sama põnevil. Loodetavasti saame selle reisi koos teha.»Seniks aga lubab Nicole kosmosejaama ISS pardalt Eestil silma peal hoida. «Plaanin sulle mõned head fotod teha!»

Nicole on Starlineri testmeeskonna piloot. Lennu komandör on pika kosmosekogemusega Chris Ferguson. Foto: Sander Ilvest

Pilk koduplaneedile

Kosmosejaamas on tagasi Maa peale vaatamiseks eraldi «suurte akendega toake». See on koht, kuhu astronaudid saavad vabal hetkel pugeda, et oma mõtteid mõelda.

«Ma olen mõelnud esimese korra peale, kui mul avaneb ülevalt kosmosest võimalus vaadata tagasi Maa peale. Kõik, kellega olen sellest rääkinud, ütlevad, et see on üks vapustavamaid vaatepilte. Ma üritan seda ette kujutada, aga see on keeruline. Kosmose pimedus on midagi…

Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud. Näha meie planeeti, meie väikest armsat sinist kera kosmose avaruses – ma arvan, et see on hämmastav. Mitte ainult mõistusega mõelda, vaid aduda oma südames, kui väike ja õrn meie maakera on.»

Millal Nicole’i Starlineri stardiloendus algab, ei ole veel täpselt paigas, ent eelduste kohaselt juhtub see juba paari kuu jooksul. Kui Postimees Nicole’iga Houstonis kohtus, oli enne mehitatud katselendu jäänud teha veel kaks kriitilist katset. Nüüdseks on need tehtud.

Neist esimesel katsetati stardikatkestamise mootoreid. «Kui õhkutõusmisel midagi valesti läheb, peame kanderaketist kiiresti eemalduma. Siis käivituvadki stardikatkestamise mootorid, meie kapsel eraldub raketist ning me laskume langevarjude abil alla,» selgitab Nicole.

Katse õnnestus. Starlineri mootorid andsid kapslile viie sekundiga kiiruse 1046 km tunnis, mis on piisav, et ohupiirkonnast piisavalt kiiresti piisavalt kaugele jõuda.

Kosmosesõidukid aitavad Maa atmosfäärist välja ja orbiidilt lahkuda ülivõimsad raketid. Fotol Saturni rakett, mis tõukas tagant Apollo 11 missiooni Kuule. Foto: Sander Ilvest

Ettevalmistus stardiloenduseks

Päev, kui loetakse kümnest üheni ja kosmosereis algab.

«Kaks nädalat enne starti oleme meeskonnaga karantiinis. Start antakse Cape Canaveralis Kennedy kosmosekeskusest Floridas. Kui start on pärastlõunal, sööme hommikul hommikusöögi. Läbime meditsiinilise kontrolli ja viimase minuti ülevaatuse, et kõik oleks nii nagu peab. Ja siis paneme skafandrid selga.

Jalutame bussi. See sõidutab meid stardiplatvormile. Sõidame liftiga kogu tee kõige üles. Starlineri kapsel ootab seal ning seda kandev Atlas 5 rakett on all valmis.

Siseneme White Room’i (ala vahetult enne kosmoselaeva sisenemist – toim), kus meile tehakse veel lõplikud kontrollid. Paar tundi enne starti ronime kosmoselaeva, võtame oma kohad ja tõmbame rihmad peale. Kontrollime üle kõik mõõdikud.

Siis tuleb aeg, kus tuleb istuda ja oodata. Missioonijuhid kontrollivad veel raketti ja muud maapealset varustust. Mina istun ja ootan, aga käin peas üle hädaolukorra protseduurid. Mõtlen läbi stardiprotseduuride järjekorra, kuidas see täpselt välja näeb ja millised on minu kohustused. Mängin selle kõik läbi, et hoida oma aju töös kuni stardiloenduseni. Ja siis, ma arvan, hakkab süda väga kiiresti põksuma.»

Vahetult enne jõule viisid Boeing ja NASA läbi ka teise, mehitamata katselennu. Katse eesmärk oli saata kapsel kosmosejaama ning tuua seejärel Maale tagasi. See aga täiesti plaanipäraselt ei läinud. Vahetult pärast kiirendusraketi küljest eemaldumist tabas Starlinerit anomaalia, mistõttu kulutas kapsel liiga palju kütust. Sõit kosmosejaama peatati, ent kapsel jäeti kaheks päevaks madalamale orbiidile, et teha nii palju katsetusi kui võimalik.

Vaata seadmeid, mille abil astronaudid end ette valmistavad:

Hiljem selgus, et tegemist oli piltlikult öeldes vale kellaga. Kui Starliner raketi küljest eraldus, arvas missiooni kestuse taimer, et on teel olnud juba 11 tundi ning lülitas automaatselt sisse selleks hetkeks plaanitud režiimi.

Kui palju see mehitatud katselendu mõjutab, ei ole veel teada. Katsejärgsel pressikonverentsil ütles NASA juht James Bridenstine, et otsus, kas jätkatakse kohe mehitatud katselennuga või on vaja mehitamata lendu korrata, langetatakse pärast esimeselt katselt saadud andmete põhjalikku analüüsi. Nii tema kui Boeningu asepresident Jim Chilton tõid välja, et hoolimata taimeri veast osutus test suures osas edukaks. «Maandumine läks kümnesse,» ütles Brandenstine. See on oluline, sest Starlinerist saab korduvkasutatav kosmosesõiduk. Üks kapsel peab vastu pidama kümme sõitu.

Jaanuari alguses lõid Boeing ja NASA ka erikomisjoni, mis taimeri viga uurib. Selle tööle kulub umbes kaks kuud. «Praegu tundub, et muutmist vajab ainult see, kuidas me lendame. Riistvara muudatusi ei vaja,» ütles Chilton.

Seni jätkab Starlineri testmeeskond Houstonis väljaõpet. Kui Postimees Nicole’i külastas, harjutasid Nicole ja komandör Ferguson spetsiaalses simulaatoris Starlineri Maale tagasi toomist. «Treeningud on iga päev täiesti erinevad, aga see kõik on väga mõnus,» ütleb Nicole.

Samal ajal kui Nicole ja Chris simuleerivad Starlineri tagasi Maale maandamist, jälgivad ja kontrollivad sama olukorda NASA tippeksperdid juhtimiskeskuses. Kui päris lend lahti läheb, peab kõik töötama õlitatult. Foto: Sander Ilvest

Kuidas astronaudina hoida tasakaalu töö ja pere vahel

«Ma arvan, et iga karjääri puhul tuleb teha ohverdusi. Sa pead elus tasakaalu leidma. Sul on karjäär, perekond, lapsed. Sealt edasi näed kogu aeg vaeva, et need tasakaalus hoida.

Mõnikord on oluline, et ma keskendun rohkem tööle nagu praegu, kui oleme stardile juba väga lähedal. Õnneks kolis mu vanem õde ka Houstonisse.

Mõnel teisel ajal on võimalik teha paus ja pühenduda rohkem abikaasale ja pojale.»

Näiteks harjutavad nad Starlineri opereerimist, mille jaoks veedavad tunde kosmosesõiduki üks-ühele koopias. Sõit kosmosejaama kestab minimaalselt kuus tundi. Et see võimalikult mugavalt üle elada, on iga meeskonnaliikme jaoks eraldi nende kehakuju järgi 3D-prinditud süvistatud istmed.

«Me teeme läbi väikseid stsenaariume, veedame tunde klassides. Siis on tohutu suured simulatsioonid, mille on missioonijuhid spetsiaalselt Starlineri jaoks ette valmistanud. Ja siis on kosmosejaama treeningud. Me õpime tundma seal olevat varustust, kuidas seda hooldada ning remontida. On ka hädaolukorra treeningud ja teadustreeningud, sest kosmosejaamas viiakse läbi väga palju teaduslikke eksperimente.»

Starlineri loomisel osalenud insener Tory Pedrotti räägib «kosmosetaksost»: