Maheteater ise tehtud keelest

20. sajandi I poolel elanud õdede Hilda ja Helmi Dreseni elust inspireeritud «Doktor Esperanto» autorid, lavastajad, kunstnikud ning esitajad on Piret Simson ja Liina Vahtrik. Foto: Mart Laul

Esiteks pani eelkõige näitlejatena tuntud Liina Vahtriku ja Piret Simsoni autorilavastus «Doktor Esperanto» mõtlema tõsiasjale, et kui silmas pidada meie teatrimaastikku, siis elame ikka mõnusas kohas ja mugaval ajal.

Kellel on tahtmine ja teatrivallas elementaarsedki teadmised-kogemused, sellel ei tohiks Eestis teatrikunsti viljelemisega erilisi probleeme tekkida. Kui mõni praktik või praktikuks ihkaja väidab vastupidist, siis tuleks tal ilmselt endale sügavalt otsa vaadata. Muidugi võib halva või hea tahtmise korral näha tühimikku, kus peaks asetsema Suur Lavastus, aga kui seda ei ole või see ei paista hästi välja, siis seda pigem ajastuga seotud (para)normaalsuse tõttu, mitte aga ajutiste administratiivkordade pärast.

Vähemalt kvantitatiivsest vaatevinklist vaadatuna ei ole meil teatris olnud rikkamat aega kui praegu ja mis see muud kui ühiskonna peegeldus on.

Ehk siis otsast lõpuni ise tehtud «Doktor Esperanto» ärgu mõjugu ohkena, et näe, igaüks võib tänapäeval juba teatrit teha (võibki, aga harrastusteatri kontekstis), vaid mõjugu näitena inspiratsioonist, pinnasest, seemnest ja viljast.

Rõhutan seda muidu igapäevast autoriteatri konteksti sellepärast, et näitlejate võetud ülesanne või pretensioon(itus) oli just selline, mis ei tekitanud esinejates hämaraid paineid, vaid lasi neil n-ö ise kasvatatud kurgi üle siirast rõõmu ja erutust tunda. Rõõm päris ise tehtu üle.

Juhuslik foto

Ei suuda enam meenutada, mis kontekstis viitas Liina Vahtrik (või tema tegelane?) oma endise koduteatri hiljutisele uuslavastusele, aga kõnealuse etenduse käigus omistas see tähenduse muuhulgas ka metatasandil, ehk siis viide ühendas suure painega ja pea üldse ilma paineta tehtud teatritööd. Ilmselt pole aga kumbki äärmus teatriteoks päris ideaalne variant.

Nagu näitlejad on lavastust tutvustavates sõnavõttudes kinnitanud, tõukas neid kõnealusele teole juhuslikult nähtud foto peamiselt 20. sajandi esimesel poolel elanud õdede Hilda ja Helmi Dreseni sünnikodust, mille seinal mälestustahvel ning selle all luud koos kahe tühja šampusepudeliga.

Kui õed Dresenid – rahvusvaheliselt tunnustatud eesti esperantistid, kes eesti luulet esperanto keelde tõlkisid – said lavastuse sisuks, siis lavastuse raam tundub olevat inspireeritud fotol olevatest nimetatud rekvisiitidest.

Musta riietatud Vahtrik ja Simson esitavad küll õdesid (vähemalt nimetavad teineteist nii), kuid kuna täiskasvanute teatris ei juhtu seda tihti, siis näen tegelaskujude galerii laiendamise rõõmus neid kui kahte nõida või kummitust (või muuseumitöötajat), kes keskaegses tornis loevad publikule esperanto keeles eesti luulet. Öeldu ei taha lisada siia mingit infantiilsuse märki, kuigi heas mõttes mingi lapsemeelsus, mängimine (või mängimise mängimine) selles ettevõtmises oli.

Enesele võetud ülesanne või pretensioon(itus) lasi näitlejatel tehtu üle siirast rõõmu ja erutust tunda.

Ühest küljest on «Doktor Esperanto», mis oli ühtlasi keele looja Ludwik Lazarus Zamenhofi pseudonüüm, pisut koomilises võtmes esitatud nostalgilis-informatiivne kirjanduslik lavakava esperanto keele suurkujudest ning selle keele ja eesti luule suhtest.

Näitlejate mäng või pigem olek jätab teisalt aga ruumi mõttele või isegi tahtele, et õdede, esperanto ja luule varjust hakkaks välja joonistuma, õigemini jääks õhku rippuma mingi sõnumilaadne välgatus, millega iseseisvalt edasi tegeleda, mis haagiks kahe katsetaja teatriakti tänase päeva kontekstis pisut laiema tähendusväljaga.

Tunnustus tegijatele

Kuna lavastuse eesmärk polnud rääkida otseselt esperantistidest õdede elust ja tegelikult esperanto keelest endastki, jääb üle lõpmatult inspiratsiooni pakkuva suure teemana keel ja selleteemalised variatsioonid (sulgudes alternatiivid): tehiskeel (ka mingist materjalist keel), keeleneutraalsus, võrdsus keeles, emakeel, riigikeel, teise keele kasutamine (võtan teise keele ja panen selle sinna, kuhu vaja), keele pealetung, ühine keel (neil on kolme peale üks keel) ja selle leidmine, keeletu (rahvas, kellel polegi keelt) jne. Ehk siis tehiskeele algne idee, mis oli leida maailma rahvastele ühine, kergesti omandatav keel ja seeläbi ilmselt ka ühine keel mentaalses plaanis, lubaks täna nii mahedaid kui teravaid interpretatsioone.

Samas tuleb tunnustada autorite otsust jääda ikkagi maheteatriks ning mitte minna võitlevalt vaimukaks, millega paratamatult kaasneb oht labastuda. Seda enam tuleb seda mahedust tervitada, sest ilma suurema kärata on nõukaaja lõpu lastele nostalgiliselt kumav esperanto keel tänu lavastusele meedias märkimisväärse tähelepanu pälvinud.

Vaevalt kohe suuremaks keelekümbluseks läheb, kuid ei saa välistada, et taas (korraks?) fookusesse tõusnud vana keelemäng või hoopis keeleusk tekitab mingeid uusi värelusi või ideid teise mõistmise keerulises semiosfääris.

ARVUSTUS

«Doktor Esperanto»

• Autorid, lavastajad, kunstnikud ning esitajad Liina Vahtrik ja Piret Simson
• Esietendus 15. jaanuaril Teatri- ja Muusikamuuseumi Assauwe tornisaalis.