Juhtkiri: Euroopa kurvastav kaotus (19)
31. jaanuar 2020, 00:00
Šoti rahvaviisile kirjutatud Robert Burnsi «Auld Lang Syne» on ingliskeelsetes riikides tuntuim laul hüvastijätmiseks, olgu selleks vana aasta lõpp, kooli lõpetamine või ka matus. Selle viisi kõlades saab ka veel eitusfaasis elanud inimesele emotsionaalsel tasandil selgeks: nüüd ongi lõpp, päriselt. Vaevalt oleks veel mõni aeg tagasi kujutanud keegi ette seda laulu kõlamas Brüsselis Euroopa Parlamendi täiskogul, ent ometi laulsid seda pisarsilmil nii paljud minejad kui ka jääjad.
Esimene eitusfaas oli juba viis aastat tagasi, kui toonane Suurbritannia peaminister lubas üldvalimistele vastu minnes referendumit Euroopa Liitu kuulumise üle. Toona ei ennustatud konservatiividele parlamendienamust, ent selle saavutades tuligi rahvahääletus ette võtta. Teine eitusfaas algas 23. juunil 2016, kui britid hääletasidki lahkumise poolt. Paljud pidasid Brexitit endiselt ebarealistlikuks ettevõtmiseks, mille uued valimised või teine referendum tagasi pöörab. Brittide lahkumiskurssi kinnitasid siiski ka 2017. ja eriti 2019. aasta üldvalimised, vastavalt kolmas ja neljas rahvahääletus, kus peateemaks oli euroliidust lahkumine. Demokraatia skooritabloo on armutu: lahkumine 4, jäämine 0.
Ületamatuna näivaid raskusi seljatanud ja 2012. aastal Nobeli rahupreemiagi võitnud liidu jaoks on esmakordne liikmeskonna vähenemine ilmselt suurim kaotus, mis seda suurejoonelist ettevõtmist tabanud on.
Meid otseselt mõjutavad muutused on juba ukse ees: kaob 16 protsenti Euroopa Liidu eelarvest, majanduskoostöö võimalused halvenevad, rohketel Eesti ja Suurbritannia vahel pendeldajatel elu lihtsamaks ei lähe. Ka ei ole meile meelepärane Berliin-Pariisi telje suurema mõjuvõimu saavutamine, sest Eesti oli vaadete poolest pigem samas paadis Suurbritannia kui Mandri-Euroopa suurjõududega. Head ei tee seegi, et väheneb ühenduse mõju maailmapoliitikas ning ehk ka sirgeselgsus Venemaaga lävimisel. Britid pole kaalunudki enda ja Venemaa vahele Euroopa Liidu energiajulgeolekut kahjustava gaasitoru ehitamist või «Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri» ehitamist koos Venemaaga, erinevalt vastavalt Saksamaast ja Prantsusmaast.
Ületamatuna näivaid raskusi seljatanud liidu jaoks on esmakordne liikmeskonna vähenemine ilmselt suurim kaotus, mis seda suurejoonelist ettevõtmist tabanud on.
Kahjuks ei saabu selgus Suurbritannia ja euroliidu edasiste suhete vormis veel niipea. Peaminister Boris Johnson soovib saavutada kokkuleppe tuleviku suhtes juba käesoleva aasta lõpuks, mis on ilmselt võimatu, ehkki Johnson lasi aastalõpu tähtajana lausa seadusesse raiuda. Ühena 27st ELi jääjast on ka Eestil roll selle suhte kujundamisel. Kõike eelnevat arvesse võttes on meile oluline, et see suhe saaks võimalikult lähedane.
Guy Verhofstadt, Brexiti-protsessi eestvedaja europarlamendis, ütles lahutushääletuse päeval, et on kurb näha lahkumas riiki, mis on andnud kaks korda oma vere Euroopa vabastamiseks. Brittide äraminek polevat tema sõnul siiski mitte adieu («hüvasti»), vaid au revoir («jällenägemiseni»). Ta loodab, et ühel päeva britid naasevad, ent kas see pole mitte järjekordse eitusfaasi algus? «Auld Lang Syne» eesti keelde tõlgituna kõlab kui «lõppenud päevad». Britid jäävad ka liidust lahkumise järel osaks Euroopast. Nende minekuga lõppeb aga tähendusrikas peatükk sõjajärgse läänemaailma ajaloost ning see on tõeliselt kurb.