Juhtkiri: julgus oma peaga otsustada (2)
1. veebruar 2020, 00:00
«...tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.» Eesti on saanud iseseisvuse Venemaast igaveseks, seisab Tartu rahulepingu artiklis 2.
Oleme oma praeguse julgeoleku rajanud kuulumisele läänemaailma ning selle institutsioonidesse, Euroopa Liitu ja NATOsse. Ka oma sisepoliitika keerdkäike analüüsime järjepidevalt, lähtudes küsimusest: mida teised meist küll arvavad?
Eesti praegune julgeolekupositsioon oleks ilma liitlasteta väga habras. Ometi oli meie iseseisvuse kinnistamise aluseks sada aastat tagasi just kõrvalekaldumine meid Vabadussõjas aidanud riikide soovist Nõukogude Venemaaga edasi sõdida. Oli suur oht, et vastu liitlaste tahtmist punastega laua taha istumine võib jätta meid ilma igasugusest edasisest sõjalisest abist. Läbirääkimistele minemine oli seega suur julgustükk, sest ebaõnnestumine võinuks tähendada Eesti riigi lõppu veel enne, kui see sai oma elu alustada.
Tänase Postimehe lisas Arvamus ja Kultuur ilmuvas Mart Laari alternatiivajaloolises artiklis loobubki Eesti liitlaste survel rahuläbirääkimistest. Tema käsitluses võitnuks punased Venemaa kodusõja, hoolimata lääneriikide soovist aidata võidule valged. Sellises stsenaariumis oleks pikale veninud sõja kahjud olnud niivõrd ulatuslikud, et noore riigi iseseisvus poleks vastu pidanud ning Eestist, Lätist ja Leedust oleks moodustunud Balti Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik.
Me ei tea, kas ka tegelikult nii läinuks, ent näiteks Gruusia samuti 1918. aastal välja kuulutatud iseseisvus katkeski juba 1921. aastal. Tartu rahulepingu artikkel 2 on Eesti sünnitunnistuse keskne osa. See tõendab meie riigile seda, mida inimesele tõendab põhiõigustes sätestatud õigus elule. Meie iseseisvus on tänu Tartu rahulepingule õiguslikult võõrandamatu, mistõttu saab selle riivamine toimuda ainult kuritegelikul teel.
Eesti rahva ajaloo diplomaatiline suursaavutus oli kahekordne võit, sest peale iseseisvuse de facto tagamise 1920. aastal oli see ühtlasi aluseks iseseisvuse taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel. Sellest tulenevalt sai tõestada Molotovi-Ribbentropi pakti ebaseaduslikkust, sest kuidas sai Nõukogude Liit pidada oma mõjusfääri kuuluvaks riiki, mille suhtes olid nad loobunud «vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest». Ükskõik, mida räägivad rahulolematud Venemaa võimuesindajad ka sada aastat hiljem, ei saa nad vaielda omaenda Eesti igavese vabaduse tõestuseks antud allkirja vastu.
Ajalugu on keeruline, nagu ka Eesti ees olnud valikud Vabadussõja lõpus. Noor riik sõltus liitlastest palju, ent sai oma tarkuses kõige kriitilisemal hetkel siiski aru, et otsused oma tuleviku kõige põhimõttelisemates küsimustes tuleb langetada oma peaga.