Musta laega lavastus

Riina Oruaas
, teatriteadlane ja -kriitik
Copy
Kui 1982. aastal tähistati Tartu Ülikooli 350. aastapäeva, etendus sel puhul Vanemuises Madis Kõivu ja Vaino Vahingu kahasse kirjutatud «Faehlmann», milles oli kaarik. Nüüdse lavastuse kaarik laval on tsitaat varasemale lavastusele.
Kui 1982. aastal tähistati Tartu Ülikooli 350. aastapäeva, etendus sel puhul Vanemuises Madis Kõivu ja Vaino Vahingu kahasse kirjutatud «Faehlmann», milles oli kaarik. Nüüdse lavastuse kaarik laval on tsitaat varasemale lavastusele. Foto: Heikki Leis

Madis Kõivu ja Vaino Vahingu kirjutatud «Faehlmann» on igati väärikas teos rahvusülikooli sajanda aastapäeva tähistamiseks Vanemuise laval. Esimene, 1982. aasta lavastus Evald Hermakülaga peaosas tuli välja Tartu Ülikooli 350. aastapäevaks. «Faehlmann» räägib kõige muu hulgas eesti rahvuseepose sünniloo, mis tuletab meelde, et Vanemuise repertuaaris on ka Karl Laumetsa auhinnatud «Kalevipoja» lavastus.

Lisaks rollivahetusele on lavastuses veel üks ambivalentsus, nimelt silmatorkavad erinevused osatäitjate ja prototüüpide tegelike vanuste vahel. Faehlmann oli kujutatud sündmuste ajal 40–50-aastane, Kreutzwald veidi noorem. Priit Strandberg on reaalsest Faehlmannist kümmekond aastat noorem, Hannes Kaljujärv aga vanem. Sealjuures on nii Strandberg Faehlmannina kui ka Andres Lepik Kreutzwaldina oma rollides ajalooliste jäädvustustega silmapaistvalt sarnased. Sellises kujutluste ja faktide mängus on alati oma intriig, mõte hakkab otsima mustreid ja tähendusi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles