Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2020/02/02/12911215t1h1b49.jpg)
- Tedresaare teosed meenutasid maale, Saarits näitas video- ja heliinstallatsioone
- Näitusel võis tajuda infrastruktuuride möödapääsmatu kohalolu rasket selgust.
- «Must kuld» ei anna juurde ega anna ära, ja seda ei olegi kokkuvõttes nii vähe.
Iga näitus saab füüsilises mõttes alguse sisseastumise momendist ja seda momenti ei saa kuidagi alahinnata. Ei saa alahinnata juba selles mõttes, et sisseastumine üldse ette sai võetud, sest sageli võib näitustest saada korraliku ülevaate ka lihtsalt aknast sisse kiigates.
Edgar Tedresaare ja Sten Saaritsa näitusele sai küll sisse astutud ning kõigepealt kohtutud pahinat tootva objektiga, milles natukene eristusvõimelisem silm võib ära tunda vana hea mögafoni. Tegemist oli Saaritsa heliinstallatsiooniga.
Lasta mögafonist pahinat pole küll just kõige originaalsem idee, ent originaalsus kui selline on ise vist üsna ülehinnatud kategooria. Ent kui originaalsuse modaalsust mitte arvesse võtta, võib sellist olukorda käsitleda ka lihtsalt tüütuna. Samuti võib selle puhul rääkida põletavatest teemadest, nagu industriaalsus, jäägilisus jne.
Samal ajal istus nurgas valvur. Mõtlesin, et päris ränk võib olla valvuril niimoodi päevade kaupa müra sees istuda. Ja veel, et kõikvõimalikud allasurutud subjektiivsused on kaasaegses kunstis mõjukad teemaallikad, aga valvuri (kui mingis mõttes sellise tõelise proletaarlase) vaatenurka polegi vist eriti käsitletud.
«Must kuld» tähendab naftat, kuigi võiks tähendada ka mõnd abstraktsemat transformatsiooni.
«Must kuld» on ilus pealkiri ja tähendab see muidugi naftat, kuigi võiks tähendada ka mõnd abstraktsemat alkeemilist transformatsiooni. Maa-aluste teemade ja ktooniliste energiatega on viimastel kuudel eesti kunstis mujalgi tegeldud, meenutagem ka Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kollektiivselt kureeritud «Tiira-taara»-näitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis.
Kas maa-alusus kui topos on praegu kuidagi varasemast ka laiemas plaanis relevantsem? Seda küsimust tuleks kindlasti küsida. Ja äkki sealt isegi edasi vaadata.
Rustikaalne ja ökoloogiline
Edgar Tedresaart võib defineerida kui maalikunstnikku, sest tema teosed meenutasid kõige enam maale – ise ütleb ta nende kohta küll «konstrueeritud maastikud». Need olid taaskasutatud materjalidest kokku õmmeldud lõuendid, mis eritasid mõnevõrra rustikaalset kuma ja võib-olla isegi rütmi.
Tagumises ruumis olid maalid valdavalt mustades toonides ja rustikaalset kuma asendas tumedamat sorti kammerlikkus. Veidike tuletasid need meelde Massive Attacki albumi «Mezzanine» (1998) kaant, ja eks sellestki tähelepanekust võiks ju mõtteid edasi arendada. Tedresaar ise olevat inspiratsiooni saanud Gröönimaa, Alaska ja teiste naftarikaste alade pinnavormidest.
/nginx/o/2020/02/02/12911216t1h04a8.jpg)
Sten Saarits oli tagumise ruumi põrandale sättinud videoinstallatsiooni, millel näeme aerofotosid kõrbelistest naftaväljadest vaheldumas animatsiooniga, milles kesksel kohal keerleb glamuurset ja võrgutavat helki heitev õlitilk – see tööstuslikkuse pime süda. Selle töö puhul tundub olevat šnitti võetud Werner Herzogi 1992. aasta dokfilmist «Lektionen in Finsternis» («Pimeduse õppetunnid»), mille audiovisuaalse sümfoonia moodustasid Lahesõja-aegsed põlevad Kuveidi naftaväljad.
Näituse saatetekstis toodi esile ka ökoloogiline aspekt, fossiilkütuste kasutamise problemaatilisus. Mõtlesin selle peale ka ühe klassikalise mõtte: kas on vaja järjekordset näitust nii suurel teemal? Või täpsustagem: väikest näitust suurel teemal.
Ehkki, tõsi, silmaga tunnistame «Mustal kullal» eelkõige väikest plaani – maastike topograafiate ja kartograafiate ilu ja ängi. Kõrbeid nii tundes kui ka pildis. Näeme infrastruktuuride möödapääsmatu kohalolu rasket selgust ja võime selle juures mõelda kasvõi Ülo Matjuse tõlgitud Martin Heideggeri terminile «olemise riistalisus».
Ei anna ega ka võta
Kuid ikkagi immitseb kasvõi Edgar Tedresaare kokkuõmmeldud lõuendite tagant ja veel rohkem Sten Saaritsa videost – ja miks mitte ka mögafonist kostvast mürast – see «aktuaalselt tõsine olukord», millele oleks tarvis viidata, sest muidu äkki ei ole ei südametunnistus ega mõistus kuidagi paigas. Äkki siis jääb mulje, et ei tea maailma asju, ei tunne nende vastu huvi? Või on see hoopis kuraatori temp sättida saatetekstis tõlgendamise raskuspunkt just sinna?
Kui tullakse lagedale suure ja ilmselt ka poliitiliselt motiveeritud teemaga, tõmbab selline asi vähemalt mulle nagu koti pähe. Kas kunstnik peaks argumenteerima nagu aktivist või pigem ikkagi üles näitama mingisugust peenuse vaimu, küsib konservatiivne esteet minus ja sätib kikilipsu sirgeks. Kunstnik olgu ikka keerulisem inimene ja liikugu üksikult üldise poole, mitte vastupidi.
Näitused võib jagada kolme kategooriasse: 1) need, mis annavad midagi juurde; 2) need, mis ei anna juurde ega võta ka ära; 3) need, mis võtavad ära. Edgar Tedresaare ning Sten Saaritsa näitus liigitub teise kategooriasse, ja seda ei olegi tegelikult üldsegi nii vähe.
ARVUSTUS
«Must kuld»
Edgar Tedresaar, Sten Saarits
Kuraator Siim Preiman
Tallinna Linnagaleriis 9. veebruarini