Triin Siiner: ebasoosingusse satuvad eelkõige need juhid, kes iseteadvalt ja julgelt avaldavad oma arvamust

Tallinna Linnamuuseumi juht Triin Siiner

FOTO: Eero Vabamägi

Pea nädal tagasi linnavalitsuse poolt töölt lahti lastud Tallinna Linnamuuseumi juht saatis Tallinna abilinnapeale avaliku kirja, kus ta toob välja, et linnamuuseumi suurim probleem oli koostöö puudumine kultuuriameti juhi Aini Härmaga. 

29. jaanuaril otsustas Tallinna linnavalitsus otsustas istungil ametist vabastada Tallinna Linnamuuseumi juhi Triin Siineri ning kohe kuulutada välja avalik konkurss uue direktori leidmiseks. Vahetult enne linnavalitsuse ootamatut otsust 28. jaanuaril edastasid Tallinna Linnamuuseumi töötajad kirja Tallinna linnapeale Mihhail Kõlvartile seoses koostöö puudumisega Tallinna Kultuuriametiga. Kirjale on alla kirjutanud 53 Tallinna Linnamuuseumi töötajat, mis on rohkem kui pool kollektiivist.

Täna saatis Triin Siiner Tallinna abilinnapeale Vadim Belobrovtsevile avaliku kirja, milles toob välja, et linnamuuseumi suurimaks probleemiks on koostöö puudumine kultuuriameti juhiga. 

Postimees avaldab Triin Siineri kirja täismahus: 

Lp Vadim Belobrovtsev

Kindlasti oleksin ma eelistanud selle kirja kirjutamise asemel Teiega kohtumist. Aga meie viimane kohtumine oli napp ja mulle enam sõna ei antud. Arvan, et nii Teile kui ka mulle tuli üllatusena, et minuga töösuhte lõpetamisele reageerisid nii jõuliselt Tallinna Linnamuuseumi töötajad ja et see sündmus tekitas nii laiaulatuslikku avalikku huvi.  See on põhjus, miks ma ei saa lihtsalt lahkuda, vaid pean selgitama avalikkuses mulle esitatud süüdistusi.

Enne kui asun selgitama, ütlen veelkord, et Tallinna Linnamuuseumi suurim probleem oli igasuguse koostöise suhte puudumine Kultuuriameti juhiga, millest Te olite täiesti teadlik. Paljudel kohtumistel väljendas Aini Härm otseselt täielikku huvipuudust asutuse tuleviku suhtes. See oli erakordselt kurb mulle, kes ma olin kandideerinud Tallinna Linnamuuseumi juhiks selge ja ambitsioonika visiooniga anda muuseumile uus ja värske hingamine. Ma arvasin tõesti heauskselt, et valiti visioon, ja olin jahmunud, kui esimese tööaasta lõpuks sain lõplikult aru, et muuseumi jaoks oluliste muutuste elluviimine ei ole võimalik.  Ehk oleks siis olnud õige aeg lahkuda.

Mulle on ette heidetud kolme asja: nii-öelda kehva arendustööd, rahanduslikke eksimusi ning töökiusu. Kui Linnamuuseumisse tööle asusin, vaatasime kolleegidega arendusplaanid läbi ning seadsin oma prioriteedid. On väga kahju, et selle töö juures ei ole Kultuuriamet olnud konstruktiivseks partneriks. Linnamuuseum sai objektidena juurde Tallitorni ja Lühikese jala väravatorni ja kuna Kiek in de Kök ja bastionikäigud on atraktiivne turismiobjekt, oli loogiline alustada arendamist just sealt: luua ühtne Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi kompleks, mida on külastajal võimalik tervikuna läbida bastionikäikudest väravatornini ning millel on külastajate ja gruppide teenindamiseks sobilik töötajaskond.

Etteheiteid on tehtud ka teiste arendusideede osas, mis olid n-ö päranduseks varasematest aegadest. Kõikideks arendusprojektideks on vaja ressurssi – mitte vaid käivitamiseks, vaid ka töös hoidmiseks – seetõttu tuli mul juhina teha valikuid. Tuleb arvestada, et muuseumitöö tuumaks on tema kogud, mis samuti vajavad ruume. Seetõttu toonitan, et valisin prioriteedid ning oma juhiga – Kultuuriameti juhataja Aini Härmiga – paraku nende üle arutleda pole saanud ning sisulist dialoogi pole toimunud.

Teiseks prioriteediks sai Kalamajja uudse kogukonnamuuseumi arendamine. Oli selge, et kahe majaga lastemuuseumi ülalpidamine raiskab muuseumi potentsiaali. Kui maja Kotzebue tänaval läks remonti, avanes võimalus värskendada mitte üksnes muuseumi vormi, vaid ka olemust. Kogukonnamuuseumi arendamine Kalamajas on väga soojalt vastu võetud – seda nii kogukonna kui ka valdkonna spetsialistide ehk muuseumiavalikkuse poolt. Kui suurim etteheide puudutab seda, et arendati muuseumi objekti, mis ei ole Tallinna eelarvestrateegias, siis tuleb meelde tuletada, et selles strateegias pole kunagi olnud ka Raekoja platsil asunud Käsitööliste maja. Ka paljude teiste objektide mitte arendamise põhjus ei olnud minu tahtmatus, vaid selleks puudusid eraldatud investeeringud. Ja tuletan veelkord meelde, ma jõudsin Tallinna Linnamuuseumit juhtida vaid kaks aastat – tulevikus võinuks tänu esimeste projektide edule arendada juba järgmisi.

Kõlanud on süüdistused, nagu oleksin Vene muuseumi tagaplaanile jätnud. Vastupidi, olen alati pidanud Vene muuseumi arendamist suurepäraseks ideeks. Muuseumi edendamise suurimaid probleeme oli hoone väga halb seisukord ja keerulised omandisuhted. Need probleemid olid teada ka Teile ja nendest rääkisime ühisel kohtumisel 2018. aasta sügisel.

Olete avalikkuses väitnud, et Tallinna Linnamuuseumil oli probleeme hangetega ja dokumendid ei olnud korras. 2019. aasta suvel viis Rahandusministeerium Tallinna Linnamuuseumis läbi kontrolli ja tuvastas tõesti mitmeid probleeme 2018. aastal läbiviidud hangetega. Andsime sellest kohe teada ka Kultuuriametile. Muuseumi jaoks oli see oluline argument muuseumisse 2020. aasta algusest hankespetsialisti ametikoha loomiseks, eriti kuna riigihangete temaatika on keeruline ja vajab professionaalseid oskusi. Sellele ettepanekule oli Aini Härm kategooriliselt vastu. Samas on meil rangelt keelatud tellida ka professionaalset hangete läbiviimise teenust väljast.

Mis puudutab väidet, et asutuses ei olnud dokumendid korras, siis toob kontroll välja neli lepingut, milles esines erinevaid probleeme: lepingu tähtaja lõppemine, ühe lepingu puhul riigihanke piirmäära ületamine. Nende lepingute osas oleme tänulikult juba parandused teinud.

Teie süüdistuse muudab veelgi kummalisemaks see, et kõikide 2018. aastal läbiviidud hangete juures kasutasime Kultuuriameti hankespetsialisti abi, kelle tööülesanne ongi allasutuste nõustamine hangete läbiviimisel.

Teine kaalukas süüdistus on seotud personali voolavusega ja muuseumi halva tööõhkkonnaga. Olete ilma täpsustavate selgitusteta avalikkusesse paisanud väite 68 töösuhte lõpetamisest. Suures osas on aga lõpetatud töölepingud seotud tähtajalisuse ja kohvikute klienditeenindusega. Muuseum on hooajaline asutus, vajame suvisel hooajal palju abijõudu. Tähtajalised lepingud ongi minu hinnangul eelarvevahendite mõistlik kasutamine.

Kui need tähtajalised suhted maha arvata, on voolavus 23,40%. Ehkki parimates asutustes on personalivoolavus väiksem, pole see siiski kuigi suur arv.  Suurim voolavus on olnud kohvikutes: Lastemuuseum Miiamilla kohvikus ja Neitsitorni kohvikus. Sedalaadi klienditeenindusega seotud ametikohtades on tööjõu voolavus suur terves teenindusvaldkonnas. 2019 aastal koondatud viiest töötajast neli koondasime struktuurüksuse Kiek in de Kök tegevuse ümberkorraldamise tõttu. 2019. aastal omal soovil lahkujate peamiseks põhjenduseks on olnud parema töötasuga pakkumise saamine. Elu- või õppimiskoha muutuse tõttu lahkus 4, pensionile 1, katseajal 3, tervislikel põhjustel 1, ühe töösuhte lõpetas töötaja surm.

Töökiusu ja halva tööõhkkonna teemadel ma ei peatuks, eks see ole Teie ja muuseumi töötajate kohtumise teema. Raske on ka nii ebamääraseid väiteid kommenteerida. Eelmainitud muudatused on toonud kaasa põrkumise, kui töötajate soov on olnud liikuda edasi ja teisalt on olnud vajadus töötajate ametirolle ümber hinnata. Selle käigus on osa inimesi tundnud end kindlasti puudutatuna ning väärib märkimist, et Kultuuriameti poolne venitamine ja vastutöötamine uuenduste elluviimisel on kogu protsessi töötajate jaoks raskemaks teinud.

Öelda võin, et psühhosotsiaalse töökeskkonna teemat võtsin ma väga tõsiselt. 2019. aastal toimusid regulaarsed supervisioonid neljas meeskonnas, sügisel korraldasime töötajate arenguprogrammi Happyme, mille põhisisu on arenguvestluste kaudu töökeskkonna hindamine, 360 kraadi tagasiside (ka kõikidele juhtidele, sh ka mulle) ja töödisaini töötuba. Just viimases tuli selgelt välja, et töösuhete parandamine on 2020. aasta suur teema. Sellesse peavad panustama laiapõhjaliselt kõik töötajad.

Tõsiasja, et muuseum suutis edukalt teenida omatulu ja investeerida seda linnavarasse, ei saa kuidagi nimetada eelarvevahendite omavoliliseks kasutamiseks. Teie väide, et omatulu ei ole oluline, jääb mulle ja kolleegidele arusaamatuks. Püsiekspositsioonide muutmine on muuseumi põhikirjaline kohustus ja see on ka väga kulukas. Hetkel vajavad püsiekspositsiooni uuendamist peaaegu kõik muuseumi filiaalid. See, et me planeerisime seda tegevust omatulust, ei saa kuidagi olla taunimisväärne. Meie ühine seisukoht oli, et me suudame paljusid asju ise lahendada, ja seda me tõesti ka suutsime. Omafinantseeringu toel oleme leidnud ka võimalusi, et parandada museaalide hoiutingimusi. Tundub, et me muutusime liiga iseseisvaks. Ja see vist ongi asja põhituum.

Kohtusime Teiega peaaegu aasta tagasi, kui kutsusite mind välja seoses Kiek in de Köki töötajate rahulolematusega pikaleveninud struktuurimuutuse osas. Sellel kohtumisel, kus viibis ka Kultuuriameti juht Aini Härm, joonistus selgelt välja probleemi olemus. Esitasin Teile siis otse küsimuse, kas mina allasutuse juhina peaksin lahkuma, kui on näha, et koostöö ei toimi. Vastasite, et mitte mingil juhul. Probleemi tuum ei olnud ju selles, kas ameti juht teretab allasutuse juhti või mitte. See väljendus muuseumi jaoks oluliste kinnituste – hinnakirja muudatused, filiaalide ümberkorraldamine ja uute ametikohtade loomine – lõputus venimises. 2018. aasta oktoobris esitatud hinnakirja muudatused venisid kuus kuud ja kinnitati alles aprilli alguses.  Töökohtade ümberkorraldamine ja filiaalinimede muutmine venis sama kaua. Kõikide ettepanekute kirjalikul esitamisel tegin ma alati ameti juhile ettepaneku  kohtuda ja koos läbi arutada, milleks muuseum selliseid muudatusi plaanib ja millest muuseum arendusotsuseid tehes lähtub. Enamasti ameti juht aruteludeks kohtuda ei soovinud, kui aga mõnel korral kohtusimegi, polnud arutelu konstruktiivne ja edasiviiv, vaid süüdistav ja üleolev. Üks huvitav tähelepanek: nii Kultuuriametis kui ka Teie juures toimunud kohtumisi ei protokollitud kunagi. Ameti juht väitis lausa, et tegemist ongi konfidentsiaalsete kohtumistega.

Probleemid Tallinna Linnamuuseumi ja Kultuuriameti juhi vahel on pika ajalooga ja ulatuvad aega, mil mina ei olnud veel muuseumi juht. Veel hiljuti, 2019. aasta novembris pöördusin ma linna personalidirektori poole palvega aidata seda konflikti vahendada. Võimatu on juhtida asutust, kui puudub võimalus teha ühtegi strateegilist muutust. See oli Teie valik, et sellist vahendatud kohtumist ei toimunudki. Sel hetkel sain ma ka selgelt aru, et tõenäoliselt lõpetatakse minuga töösuhe peatselt. 2019. aasta lõpus saime kolleegidega teada, et Teie koos Kultuuriameti juhi ja Vene muuseumi juhiga olete käinud tutvumas Vene muuseumi uue majaga. Vene muuseumile (mis on üks Tallinna Linnamuuseumi filiaale) uue maja leidmine ja vastuvõtmine ilma asutuse juhti teavitamata on kurioosne. Selle aasta jaanuari teisel nädalal alanud Kultuuriameti kontroll oligi ju juba tehtud otsuse vormistamine.

Asjaolu, et Tallinna Kultuuriameti sobimatu juhtimisstiili avalikul arutelul vaikivad kõik allasutuste juhid, on selge märk hirmuõhkkonnast, mis valitseb Tallinna kultuuriameti haldusalas. Kontrollimist ei kasutata selles vallas mitte asjade parandamiseks ja puudujääkide kõrvaldamiseks, vaid sobimatust juhist lahtisaamiseks. Iga asutuse juht teab, et paraku tuleb kontrolli käigus alati välja mõni hange või dokument, milles on küsitavusi. Ebasoosingusse satuvad eelkõige need juhid, kes iseteadvalt ja julgelt avaldavad oma arvamust ja seisavad organisatsiooni huvide eest. Minagi olen juba varem kuulnud ähvardust, et minu kohta on kogutud sahtlisse palju kompromiteerivat materjali. Praegu minuga toimuv on väga paljude linnas töötavate inimeste jaoks otsustava tähtsusega. Kui kaua selline juhtimiskultuur veel jätkub?

Aasta tagasi ilmus Postimehes artikkel Kultuuriameti juhi Aini Härmi sobimatutest juhtimisvõtetest. Olin ainus, kes julges selles artiklis rääkida avalikult. Sel hetkel oli minul veel lootust, et ehk kutsute Te allasutuste juhid kokku ja arutate, kuidas oleks asjakohane edasi minna. Sellist kohtumist ei toimunud. Nüüd on minuga tööleping lõpetatud. Minuga ei ole minu juht st ameti juht korraldanud mitte ühtegi arenguvestlust (katseaja lõpus toimus kohtumine), 2019. aastal ei ole Kultuuriametis toimunud ühtegi töist kohtumist.

Teie viimatine juhtimisotsus ei ole ainult minu personaalküsimuse lahendamine. Arvan, et olete nüüd sellest ka ise aru saanud. Te süüdistasite mind ikka selles, et olen muutuste kaudu hakanud tegema revolutsiooni. Nüüd olete selle ise tekitanud. Minu endised kolleegid on esimesed julged linnatöötajad, kes ütlevad selgelt välja, et vanamoodi enam edasi ei saa. Ka Tallinnas on aeg kaasavale juhtimiskultuurile üle minna. Tallinn on seda väärt!

Tagasi üles