Lutsu hõre lõpp 21. sajandi vaimus

Henessi Schmidt (vaeslaps Maie) ja Franz Malmsten (Arnold Tali) mängufilmis «Talve». Foto: Filmikaader

Vaatasin «Talvet» Palamusel, sest üks võimalus kunstiteost kõige adekvaatsemalt kogeda on ju tema alglätete juures. Tegelikult ma ei ole kuigi kindel sellise lause õiguses, aga kui ta juba siia sai kirjutatud, las ta siis jääda.

Kui möödunud suvel «Talvet» (kui ilusalt vastuoluline lause, peaaegu nagu see Majakovski «nepman õunu korjab jaanuarikuus») siin kandis filmiti, juhtusin ikka ühiselamust, kus filmigrupp peatus, mööda jalutama ja ühtlasi ka mõtlema: näed, praegu nad siin puhkavad, aga varsti moodustub sellest kõigest film, aegumatu artefakt.

Samasugust suminat «Talve» filmimise ümber kohalike seas ei tundunud olevat kui kasvõi näiteks «Sügise» puhul 90ndate alguses, mida ma mõnevõrra mäletan. Mäletan neid lugusid, kuidas see või teine joodik jutustas, kuidas ta selle või teise kuulsa näitlejaga koos kiriku juures võttebussis viina oli võtnud. Praegust filmi tehti ju ka vähemat aega ja vähema inimeste arvuga.

Natuke meenutas «Talve» esilinastus Palamusel Michelangelo Antonioni kuulsa filmi «Blow-Up» stseeni, kus ansambel Yardbirds esineb ja publik vaatab teda täies vaikuses ja liikumatuses. Kui mina paarkümmend minutit enne esilinastust rahvamaja juurde jõudsin, oli rahvamaja juures tavalisest oluliselt rohkem autosid (tavaliselt pole sellisel ajal muidugi ühtegi), kuid rahvamaja ümber ei olnud näha liikumas hingelistki.

Palju autosid, null inimest ja pimedus – selliseski pildis võiks ehk leida kunstilist emotsiooni ja üldistusvõimet. Kiriku poolt aeg-ajalt siiski sammus kaugemalt vaadates tontlikuna tunduv, ennast pambuks mähkinud inimene ja sisenes rahvamajja.

Kui mina rahvamajja sisenesin, ei olnud erinevalt «Kevade» alguslausest film õnneks veel alanud ja inimesed ootasid – vaikselt ja tundub, et pingsalt. Sest tõsi, tegu oli ju ikkagi sündmusega ja eks ma tahtsin isegi näha, milline tükk sellele mütoloogilisele Paunverele või Palamusele veel juurde on pandud.