Aleksei Lotman: kuivavad ja vaesuvad alad

Aleksei Lotman. Foto: Madis Sinivee

Õigustatud uhkusega tähistasime 2. veebruaril Tartu rahu aastapäeva. 2. veebruar on oluline ka meie rahvakalendris, tuntud nii küünla- kui ka pudrupäevana. Keskkonnakülgedel on see tähtpäev märkimisväärne eelkõige kui rahvusvaheline märgalade päev.

Ja kui Tartu rahu puhul saime just sel aastal rääkida suurest juubelist, siis märgalapäeva saame juubelina tähistada järgmisel aastal.

Märgalade häving oli üks looduse vaesumise – õigemini vaesustamise – nähte, mida märgati juba õige ammu. USAs toimunud ulatusliku ja kiire kuivendamise tagajärgi mõisteti juba enne eelmise sajandi keskpaika, rahvusvaheline looduskaitseüldsus hakkas sellele enam tähelepanu pöörama pärast Teist maailmasõda.

Märgalade pärast muretsejate seas oli mitmesuguste loodusega seotud huvidega rahvast. Oli vee-elustiku uurijaid, oli linnuvaatlejaid, oli linnujahimehi. Kõik nad nägid, et märgalade hävitamine kuivendamise, mürgitamise või kaevandamise tõttu hävitab ka nende elustiku, olgu selleks kudevad kalad ja konnad või rändel peatuvad linnud. Ühesõnaga, ilma märg­aladeta pole elu õigupoolest võimalik. See kirju seltskond suutis lõpuks panna tegutsema ka mitme riigi otsustajad. Algas töö märgalade kaitseks mõeldud rahvusvahelise leppe sõlmimiseks, mis päädis selle allkirjastamisega Iraani väikelinnas Ramsaris 1971. aasta 2. veebruaril (mõnedel andmetel toimus tegelik allkirjastamine küll pärast keskööd, seega 3. veebruaril, aga arvesse läks siiski päev, mil toimus põhiosa läbirääkimistest).

Sünnilinna järgi nimetatud Ramsari konventsioonist sai esimene globaalne keskkonnavaldkonna leping, millega riigid otsustasid teha koostööd looduse heaks. See pole juhus: nagu öeldud, märgalad ongi väga tähtsad kogu biosfääri toimimiseks. Ramsari konventsioon käsitleb märgala mõistet küllaltki laialt, hõlmates igasugust märga maad või madalat vett. Selline lai piiritlemine on õigustatud nii ökoloogiliselt kui ka looduskaitseliselt.