Kui tuli tähendus...

Rein Veidemann Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Rein Veidemann on alati rõhutanud, et kultuuris ja religioonis on tõlkemehhanism, mis tõlgib nende välist keelt vastavalt kultuuriks ja religiooniks, need on bilinguaalsed vahendavad jõud kahe või mitme semioosi piiril. Nõnda on see ka eesti kultuuriga, millesse ladestuvad teiste kultuuride kogemused.

Me ei tea, miks oleme sündinud just sel konkreetsel ajahetkel sellesse maanurka. Ma usun, et Rein Veidemanni kogemus semiootikuna algas ühel 1980ndate suvepäeval Valmar Adamsi koduaias. Ta pidi küsitlema Adamsit, keda kõikjal reklaamiti 19. sajandil sündinud suurest põlvkonnast viimasena ellujäänuks. Adams ise aga ei pidanud seda suureks asjaks, isegi pööras pilgu ära, kui sellele vihjati. Nii et Veidemann pidi astuma vana kirjaniku kogemusega arbitraarsesse suhtesse. Ühtlasi tegi ta minu jaoks Adamsi, sest mina mäletan ikka toda kunagi nähtud hallipäist meest õitsvate õunapuude all, Veidemann ise küsitlemas.

Samalaadselt, kirjanduse pühadust kaitsmas mäletame Veidemanni 2006. aastal Tallinna Ülikoolis kultuuriteooria korralise professorina, kui haridusbürokraadid kangutasid ametist lahti tema kolleegi, üliõpilaste seas väga austatud Toomas Liivi.

Veidemanni uus teos sisaldab valitud esseid, pihtimusi ja lausungeid. Siin on viimastel aegadel ajakirjanduses ilmunud tekste mitmetel teemadel, millest enamik koondub ühte fookusse: eestlaseks olemisele maailma ja Euroopa märkide gammas. Tegelikult on juttu paljudest asjadest, siin pole pilku teadlaselt, kes mõnd probleemi ühtejärge lahkaks. Näiteks ühes lõimekeses oli juttu vana mehe võimalikust surmaeelsest kogemusest: kogu elu libiseb kiires korras silme eest läbi, siis suubub kõik lillasse hämmu. Miks just lillasse? Kellele meeldib raskele küsimusele anda lihtsaid vastuseid (nagu mulle), saab sellest aru.