Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/25/12972419t1h3cb0.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/02/07/12927440t1h06f2.jpg)
Venemaa soome-ugri rahvaste organiseerumisest komide näitel kirjutab Fenno-Ugria Asutuse nõunik, ajaloolane Jaak Prozes.
30 aastat tagasi ei toimunud murrangulised sündmused mitte ainult Euroopas, vaid ka Venemaa soome-ugri rahvaste seas. 1988. aastal oli alanud teine rahvuslik ärkamisaeg, mida mõjutasid sündmused nii Euroopas kui ka Eestis. Soome-ugri rahvastele oli tähtis Eesti, sest Eestit teati, ja eriti hästi teadsid Eestit sealsed teadlased, kuna Tartu Ülikoolist oli nende jaoks kujunenud omamoodi alma mater. Eestis oli aga samaks ajaks välja kuulutatud IME programm, asutatud Eesti Muinsuskaitse Selts ja Rahvarinne, vastu võetud suveräänsusdeklaratsioon ja juba 1989. aasta alguses ka keeleseadus.
Üks Rahvarinde ideolooge Ülo Kaevats on meenutanud, et 1988. aasta suvel-sügisel oli Eestis äärmiselt palju teiste NSV Liidu piirkondade esindajaid, kes käisid siin kogemusi saamas. Sel ajal oli meie dokumentidel teiste rahvaste jaoks väga suur kaal. „Kui soome-ugri rahvaste rahvuslike liikumiste ideoloogia oli laenatud Balti rahvastelt, siis nende liikumiste loomine oli sanktsioneeritud ülalt,“ on kirjutanud Sadohin Šabajev.
Otsustavalt mõjusid 1989. aasta 19.–20. septembrini toimunud NLKP XIX pleenumi seisukohad, mida kajastati NLKP platvormis „Partei rahvuspoliitika tänapäevastes tingimustes“. Selle tulemusena hakati soome-ugri vabariikides ka tegelikult arutama nn titulaarrahvaste arenguprobleeme ja selle alusel tekkis võimalus asutada organisatsioone, ühendada neid, kes kõige aktiivsemalt võtsid sõna rahvusliku taassünni teemal.
Mis puudutab ideoloogiat üldisemalt, siis osa uurijaid on seisukohal, et Venemaa soome-ugri rahvad, olles agraarrahvad, polnud ise suutelisedki rahvuslikku ideoloogiat looma, selleks ei oldud sotsiaalselt valmis, ka puudus Nõukogude Liidus kodanikuühiskond. Sellepärast võeti üle eelkõige eestlastelt ideed isemajandamisest (IME), Rahvarinde üldprogrammist mõtted riiklikust suveräänsusest, kodakondsus-, migratsiooni- ja keeleseadusest.
Kuna komide seas oli 1989. aasta rahvaloenduse järgi maaelanikke 51,3 protsenti, karjalastel aga 38,3 protsenti, siis sellega päris nõustuda ei saa. Pigem võis organiseerumist mõjutada teadmine, et aastatel 1917–1918 olid Venemaa soome-ugri rahvastel olemas oma rahvuslikud organisatsioonid, kes esitasid mitmesuguseid hariduslikke, keelelisi ja kultuurilisi nõudmisi. Samuti nõuti siis õigust rahvaste enesemääramisele. Samas ei saa kindlasti eitada Eesti ja eestlaste mõju Venemaa soome-ugri rahvaste rahvusliikumistele.
Komide nagu teistegi soome-ugri rahvaste rahvuslik organiseerumine sai alguse enamasti humanitaarintelligentsi artiklitest ajakirjanduses. Üheks tuntumaks sai kirjaniku, hilisema komi rahva liidri Gennadi Juškovi artikkel Literaturnaja Gazetas 29. jaanuarist 1988, kus ta mõtiskleb komi rahva olukorra ja tuleviku üle. See tekitas elavat arutelu humanitaarintelligentsi seas ja Komi ANSVs. Käiku läks umbes samasugune stsenaarium nagu Karjalas, kus vepslased olid korraldanud 1988. aasta sügisel konverentsi „Vepslased: majanduse ja kultuuri arendamise probleemid perestroika tingimustes“. Konverentsil võeti vastu pöördumine Karjala ANSV Ministrite Nõukogu poole ja selles domineerisid vepsa keele olukorra parandamist puudutavad seisukohad.
Komi ajaloolane Nina Nesterova kirjutab, et esimest korda kõlas altpoolt tulnud idee vormistada liikumine organisatsiooniliselt komi rahva huvide kaitseks teaduslik-praktilisel konverentsil „Komi keele funktsioneerimise probleemid tänapäevastes tingimustes“, mis toimus 28.–30. märtsini 1989. aastal Sõktõvkaris. Teadlaste konverents oli nagu karjalastegi1 puhul ühendav algus komi rahvusliku organisatsiooni asutamisel. Konverentsil kuulati suure huviga informatsiooni seni mahavaikitud organisatsiooni Komi Kotõr tegevusest 1918. aastal. Pärast konverentsi lõppu moodustus komi intelligentsi seas algatusgrupp samalaadse organisatsiooni asutamiseks. Kui alguses mõeldi vaid kultuurilis-haridusliku eesmärgiga seltsi, näiteks emakeele austajate seltsi asutamisest, siis hiljem leiti, et tuleb luua organisatsioon, millel on ka poliitilisi eesmärke.
Komi Kotõri asutav kongress toimus 1. detsembril 1989. aastal, alguses oli see mõeldud kui rahvuslik-kultuuriline ühendus. Organisatsiooni asutajad olid teadlased, enamik ajaloolased ja keeleteadlased, samuti kirjanikud ja ajakirjanikud. Valiti kaks kaasesimeest: kirjanik ja kirjanike liidu esimees Gennadi Juškov ja Vitali Ossipov, kes oli ajakirja Bi kinj peatoimetaja. Kongressist võttis osa 267 delegaati ja 140 külalist. Vastavalt põhikirjale oli seltsi tegevus „allutatud komi rahva taassünni ja rahvustunde eesmärgile, tema keele ja kultuuri kasvatamisele patriotismi ja internatsionaalse rahvastevahelise vendluse vaimus. Selts toetab vabariigi kurssi regionaalsele isemajandamisele ja -finantseerimisele“. Vastuvõetud programmis oli kirjas mitu ülesannet, millest huvipakkuvamad on järgmised: anda komi keelele riigikeele staatus ja see nõue kirjutada sisse põhiseadusesse; aidata kaasa rahvusrajoonide moodustamisele Murmanski, Tjumeni ja Omski oblastis, kus elab kompaktselt komisid; saavutada Komi Vabariigile suveräänse vabariigi õigused; saavutada isemajandamine; arendada kultuurikontakte Soome ja Ungariga; takistada loodusvarade mahamüümist; seista vastu NSV Liidu siseministeeriumile, kes näeb Komi ANSVd kui mugavat paika töölaagritele; tagada kaadripoliitikas komi rahva õiglane esindatus ülemnõukogus ja teistes võimuorganites; piirata migratsiooni; kehtestada uute ehitusobjektide etnograafiline ekspertiis.
Komi rahvusliikumine laienes ja politiseerus üsna kiiresti, juba 1990. aasta juunis tuldi välja ideega, et oleks vaja kokku kutsuda komi rahva kongress. Taas toetasid seda vabariigi partei ja valitsusorganid. Kongressi kokkukutsumise põhjuseks oli asjaolu, et üle Komi Vabariigi oli kõikjal loodud Komi Kotõri osakondi, samuti oli asutatud komi seltsid teistes Venemaa suuremates linnades. Tekkis vajadus nende tööd koordineerida, samuti oma mõju suurendada. Samal ajal mõnedes Nõukogude vabariikides juba tegutsesid vastavad organisatsioonid, mis püüdsid ühendada oma rahvast (näiteks Baltikumis).
Komi Vabariigis 1991. aasta jaanuaris korraldatud komi rahva kongress oli esimene omataoline kongress mitte ainult soome-ugri piirkondades, vaid kogu Venemaal.
Komide suhteliselt kõrgem haridustase ning suurem osakaal nii kohalikus kommunistliku partei oblastikomitees kui ka ülemnõukogus võimaldasid komi rahval väga kiirelt organiseeruda ja moodustada oma rahvuslikud organisatsioonid. Komi rahva kongressi staatus kinnitati regionaalse seadusega. See tähendas, et kongressist sai komi rahva kõrgeim esindusorgan, mis seisab komi rahva õiguste eest riigivõimu ja seadusandlike organite ees. Kongress sai seadusandliku initsiatiivi õiguse, mis pandi hiljem kirja ka Komi Vabariigi põhiseadusesse. Selliseid õigusi ei saanud ükski Venemaa soome-ugri rahva kongress. Komi Vabariigi juhtkond oli sunnitud arvestama kongressi otsustega ja nii said komid juba 1992. aasta mais keeleseaduse, mis kuulutas komi keele riigikeeleks. Näiteks marid jõudsid vastava seaduseni alles 1995. aastal.
Võrreldes teiste soome-ugri rahvastega pöörasid komid rohkem tähelepanu soome-ugri rahvaste ühiskondlik-poliitilise koostöö organiseerimisele. Selle eelduseks oli, et komid olid 1985. aastal väga edukalt korraldanud VI rahvusvahelise fennougristide kongressi, mille mõju oli komide intelligentsi seas tuntav. Kuna fennougristide seas oli märkimisväärselt palju hilisemaid soome-ugri rahvaste liidreid, siis tõusis esile koostöö ühiskondlik-poliitiline aspekt.
Soome-ugri rahvaste koostööd pidasid oluliseks kõik Venemaa soome-ugri rahvaste organisatsioonid, see oli kirjas ka nende organisatsioonide programmides ja reolutsioonides. Komid aga leidsid 1991. aasta kevadel, et seda saab kasutada oma rahvuslike seisukohtade tugevamaks esitamiseks nii kohalikele võimuorganitele kui ka föderaalvõimudele Moskvas. 17.–18. oktoobrini 1991 toimuski Sõktõvkaris soome-ugri rahvaste rahvusliikumiste esindajate nõupidamine, kohe kirjutati alla deklaratsioon Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsiooni moodustamisest ja tekkis mõte, et tuleks kokku kutsuda hõimuvennad teistest riikidest, sest neil on olemas ajalooline kogemus.2 Nii sündis mõte Soome-ugri rahvaste kongressist. Veidi hiljem, 5. veebruaril 1992 sõlmiti Sõktõvkaris eelkokkulepe esimese soome-ugri rahvaste maailmakongressi korraldamiseks, mis toimuski 1992. aasta detsembris. Sellega olid komid pannud aluse iga nelja aasta tagant korraldatavatele soome-ugri rahvaste maailmakongressidele. Järgmine, 8. kongress toimub 17.–19. juunini 2020 Tartus.
1 Siin Nesterova eksib, karjalaste analoogne konverents toimus pärast komide konverentsi ehk 1989. aasta mais.
2 Aastail 1921–1936 toimusid Eesti, Soome ja Ungari korraldamisel soome-ugri rahvaste haridus- ja kultuurikongressid.
Kasutatud kirjandus:
Arjakas, Küllo 1990. Vabaduse ja demokraatia teel. Kaks aastat Eestimaa Rahvarinnet. Tallinn.
Istorija 2004 = История Коми 2. Сыктывкар.
Markov 2011 = Марков Валерий Петрович. 2011. Возрождение в эпоху перемен. Сыктывкар.
Markov, Valeri 2014. Rahvusliikumine Komi vabariigis 1990-ndate alguses ja valmistumine soome-ugri rahvaste 1. maailmakongressiks. – Soome-ugri sõlmed 2013, 31–36.
Nesterova 2009 = Нестерова Нина. 2009. Родные языки и их роль в формировании этнической мобилизации у финно-угорских народов Европейского Севера. – Вестник Санкт-Петербургского университета России, 120 –127.
Osipov 2004 = Oсипов В.А. Национально-культурная автономия. Идей, решения, институты. Санкт-Петербург
Popov = 2000 Попов А.; Неcтерова Н. Национальный вопрос в Республике Коми в конце ХХ века. Сыктывкар
Sadohin, Šabajev 2014 = Садохин А.П.; Шабаев Ю.П. 2014. Региональный национализм: экспертный анализ идеологии этнических движении финно-угорских народов. Москва.
Šabajev 1998 = Шабаев, Юрий. Этнокультурные и этнополитические развитие народов коми в ХХ веке. Москва