«Soode taastamise asemel räägime Tartu trammist»

Lavassaare turbaraba Foto: Mailiis Ollino

Kuigi kliimamuutuste vastu võitlemises kipub tähelepanu koonduma autodele ja energiatööstusele, viimasel ajal aina enam ka lihatööstuse heidetele, tuleb suur osa maailma kasvuhoonegaasi heidetest maakasutuse muutustest ning selles on võtmetähtsusega maailma märgalad.

Soode kui tähtsate süsiniku sidujate eest hoolitsemine tituleeriti Madridi kliimakonverentsil prioriteetseks looduspõhiseks lahenduseks kliimamuutuste ohjeldamisel. Esmaspäeval Tartus peetud märgaladeteemalisel konverentsil nimetas Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige Silvia Lotman neid aga koguni superkooslusteks.

Maailmas moodustavad turbaalad (või turbamaad) vaid ligi kaks-kolm protsenti maismaa pindalast, kuid sisaldavad ligikaudu kolmandiku kogu mullastiku süsinikuvarust. Euroopas sisaldavad sood ligi viis korda rohkem süsinikku kui metsad. Sootaimestik seob õhust süsihappegaasi ja talletab turbas igal aastal ligikaudu 700 kilogrammi süsinikku hektari kohta ning hoiab seda seal tuhandeid aastaid. Turvas teatavasti ei lagune, vaid kasvab pidevalt paksemaks – igal aastal ühe millimeetri jagu. Arvestades, et Eestis on soid kokku ligi 3250 ruutkilomeetrit, on igipaisuv turvas arvestatav süsiniku siduja.