David Vseviov: kuidas defineerida võrdsust

David Vseviov Foto: Liis Treimann

Üldiselt paistab olevat nii, et kui miski suudab sind (antud juhul – mind) veel üllatada, peaks olema kõik parimas korras. Korras kas või ainuüksi põhjusel, et teatud ikka jõudnuna suudad veel üldse üllatuda. Näiteks üllatuda, kuuldes ja lugedes reaktsioone sotsiaalministeeriumi korraldatud kampaania sõnumile, mis sedastab esmapilgul triviaalset väidet meie kui inimeste võrdsuse kohta.

Ning tõesti: võimalusi tutvuda kampaania põhisõnumist inspireeritud reageeringutega oli rabavalt palju. Alates sotsiaalmeedias juba traditsiooniliseks saanud labasevõitu sõimust (millele vastamisel puudub igasugune mõte) ja lõpetades ajalehtede veergudel ilmunud pikemate ja igati tähelepanu väärt mõtisklustega (näiteks «Kõik inimesed ei ole võrdsed», Peeter Espak, AK 25.01). Kusjuures mainitud artiklit lugedes sain ma sama suure naudingu osaliseks kui ligikaudu pool sajandit tagasi, kui süüvisin (loomulikult pealiskaudselt) Vana-Hiina nn nominalistide filosoofilise koolkonna esindajate nendesse kirjutistesse, mille eesmärk oli ajada pikkade mõttekäikude abil oponent segadusse ning mis lõppjäreldustena võisid viia näiteks selliste sofismideni, nagu «kanal on kolm jalga», «koera võib pidada oinaks», «naelal on saba» jne. Ja olgu siinjuures kohe ja veel kord toonitatud, et mainitud artikli puhul on emotsionaalset tulemust väljendavat sõna «nauding» kasutatud igasuguse irooniata, sest nõnda esitatud mängulised mõttekäigud on mulle alati meeldinud.