Turvakodu sulgemine sunnib lapsed saja kilomeetri taha

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Rakvere turvakodu ruumides on perekodu. Kuid mis saab edasi? Juhataja Karis Mugamäe on murelik. Uuest aastast kadus küll turvakoduteenus, kuid hädas lapsed vajad abi ikka.
Rakvere turvakodu ruumides on perekodu. Kuid mis saab edasi? Juhataja Karis Mugamäe on murelik. Uuest aastast kadus küll turvakoduteenus, kuid hädas lapsed vajad abi ikka. Foto: Vladislav Musakko

Rakvere turvakodu pani eelmise aasta viimasel päeval rahapuuduse tõttu ukse kinni.

«Meie oma väikese MTÜga ei suuda turvakodu majanduslikult üleval pidada,» nentis MTÜ Maria ja Lapsed Rakvere perekodu juhataja ning perenõustaja Karis Mugamäe. Ta lisas, et ei mõista, kuidas on tekkinud olukord, kus riik rahastab ohvriabi kaudu naiste varjupaiku, kuid laste turvakodud on jäetud omavalitsuste ülalpidamisele. MTÜ pakkus nimelt 2019. aastal turvakoduteenust koostöös Lääne-Viru Omavalitsuste Liiduga, kes kattis püsikuludest iga kuu 600 eurot.

Mitmes maakonnas polegi enam uuest aastast turvakodusid, kuna nende pidamist on keeruline korraldada. Nimelt on turvakodud vajaduspõhised, seal tuleb pidevalt olla valmis last vastu võtma, mis tähendab, et iga päev peab valves olema vähemalt üks töötaja, ja kui laps jääb kauemaks, nõuab see kohe meeskonda lisa. Nagu ka juhul, kui turvakodusse satub korraga mitu last. Sellise kõikuva korraldusega ei saa aga inimestele pakkuda stabiilset töökohta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles