Jaan Krossi Eesti õigustus

Kirjanik Jaan Kross 2006. aastal. Foto: Raigo Pajula

Kui tõusta kotkalennul Jaan Krossi (19. veebruar 1920 – 27. detsember 2007) loomingu ja eriti proosa kohale ning katsuda leida üldistavat – iga üldistus on mõistagi ka lihtsustus – märksõna Krossi tekstikogumile, aga ka tema loomingust kirjutatule, st metatekstidele, millest esinduslikematena nimetatagu Juhani Salokanneli monograafiat „Jaan Kross“ (2008, eesti keeles 2009, tõlkinud Piret Saluri) ning artiklikogumikku „Metamorfiline Kross“ (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, koostanud Eneken Laanes, 2005), siis võiks see märksõnapaar olla „Eesti õigustus“.

Kusjuures kujundina toimib see kahel viisil. Eesti õigustus kui Eesti olemisruumi täitmine seda õigustavate asjaoludega, Eesti ja eestluse legitimeerimine ning legitimatsioonile järgnev eest- ja kaitsekõne – niisama veenvalt esitatud, nagu teevad seda advokaadid vandekohtunike kogu ees. „Vandekohtunikena“ võime võtta nii Eesti ja eestlaste valitsejaid läbi sajandite kui ka kõiki neid, kellele Eesti asub maailma äärel või koguni selle taga. Jaan Kross kui Eesti ja eestlaste advokaat, erinevalt Lennart Merist kui Eesti mütoloogist ja suureks rääkijast.

Aga Eesti-õigustus – sel juhul sidekriipsuga ühendatult – toimib ka kui õigustustegevuse eriline liik, mida varjutab enesest teadlikuks saanud ning väikese küll, aga siiski iseseisvaks kasvanud kultuurrahva kadumisohu tunne, Eesti ja eestlasena kestmise instinkt, millele omakorda toetub Jaan Krossi kõigutamatu tahe. Teisalt aga sundseisulised laveerimised mitmesuguste võimukeskuste ja enamasti Skylla ja Charybdise taoliste võimukandjate vahel.

Märgakem märksõna „õigustus“ tüve „õigus“, ja kohe sattume Jaan Krossi ning Anton H. Tammsaare elu ja loominguga samale tähendusväljale. Või vähemalt korrelatsiooni. Mõlemad, nii Tammsaare kui ka Kross õppisid ülikoolis õigusteadust. Tõsi, eri kümnenditel. Tammsaare sai ülikooli lõputunnistuse 1911, õppinud enne seda Tartus Vene keisririigi aegses Hugo Treffneri eragümnaasiumis. Tartu tegi Tammsaarest kui äsjasest maapoisist linnanooruki, esimesed linnajutudki ilmusid ülikooli­õpingute ajal.

Jaan Kross on linnakodanik sünnist peale. Lapsepõlvekodu Tallinnas Kalamajas Suur-Patarei tänavas jääb kiviviske kaugusel oleva sadama ning Kopli tööstuspiirkonna vahele. Poisile avanenud mereäärne vaade kandub aastakümneid hiljem paatoslikku avalausesse Krossi tuntuimale poeemile „Maailma avastamine“ (1960–1962): „KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS. / Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres.“