Me raudlaeva pardal on purjetanud tublisti üle saja inimese, kes kõik ühel või teisel moel ekspeditsiooni panustanud ja kelle mõtted ja teod igavesti me reisilugu ehtima jäävad. Ühel päeval loeme korralikult läbi laeva headest soovidest pakatava külalisteraamatu ja lööme kokku, kui palju vanu ja uusi sõpru me pardal külas on käinud. Neid kohtumisi on olnud rõõmustavalt rohkelt ja ka neist on me reisikangasse eredad täpid tikitud. Me ei saa siinkohal nimeliselt tänada kõiki kaasa elanud ja toetanud kalleid inimesi, sest Postimehel, kogu lugupidamise juures, pole Balzaci kogutud teoste võimekust. Oma väikest maad ja suurt mereajalugu tutvustavaid materjale oleme külvanud üle ilma. Arvukad seminarid, konverentsid, kunstiüritused, Antarktika fotonäituse avamine, vastuvõtud Peterburi, Londoni ja Lissaboni ajaloolistes väärikates geograafiaseltsides, vastuvõtud Eesti saatkondades ja Antarktika teadusbaasides. Kui palju toetust, abi ja kaasaelamist! Kui palju säravate silmadega sõpru on meile kaidelt lehvitanud ja hiljem meiega kontakti jäänud.
