Lääne kultuuri kaksikheeliks

Majandusanalüütik ja -õppejõud Hardo Pajula Foto: Kuvatõmmis videost

Suure Paugu kosmoloogia on toonud meie kaks fundamentaalset reaalsuse mudelit kokkupõrkekursile. Antiik-Kreekast pärit igavikulise paradigma järgi ei muutu universumis õigupoolest midagi. Sellele vastanduva juudikristliku evolutsiooniidee järgi on aga kõik pidevas voolamises, kirjutab raamatus «Looduse taassünd» inglise bioloog Rupert Sheldrake: «Veel hiljuti suudeti neid teooriaid teineteisest turvaliselt lahus hoida. Evolutsioon käis maa peal, taevas kehastas aga igavikku.»

Küsimus asjade paigalolekust ja igikestvast muutumisest on hingestanud lääne filosoofia ajalugu alates selle sünnist. Umbes 500 aastat enne Kristust elanud kreeka filosoof Herakleitos võttis universumit valitseva ratsionaalse printsiibi tähistamiseks kasutusele logose mõiste. Esialgses tähenduses sõna, kõne või mõtet esindanud logos kujutas endast Herakleitose filosoofias kordaloovat jumalikku intellekti. Kõik asjad on pidevas muutuses, ent kogu seda lakkamatut voolamist ühendab ja korraldab universaalne logos, mis väljendab ennast muuhulgas ka inimese mõtlemisvõimes. Inimesest teeb aruka olendi seesama jumaliku intellekti killuke – logos.

«Logose üldkehtiva seaduse järgi määratleb iga asja tema vastand, mis teda ühtlasi ka enda poole tõmbab ja lõpuks tasakaalustab, nii et viimaks moodustub kõikidest vastanditest tervik,» selgitab Herakleitose õpetust USA kultuuriloolane Richard Tarnas. Kõige peenekoelisem harmoonia valitseb nende elementide vahel, mille suhteid iseloomustab pidev pinge. Herakleitose muutuse metafüüsikal olid omad selged eetilised järeldused. Suurem osa inimestest ei mõista logost ja elab seetõttu justkui unenäomaailmas, kus nende osaks on pidev tüli ja riid. Seetõttu peaks inimese eesmärgiks olema logose tundmaõppimine, et seeläbi saavutada universumi sügavama korraga mõistuspärane harmoonia.