Aktivist: Süüria põgenikel pole Euroopa unistust

Rouba Mhaissen asutas abiühenduse Sawa for Development and Aid 2011. aasta detsembris kõigest 22-aastasena, et pakkuda tuge esimestele Süüria sõja eest Põhja-Liibanoni pagenud perekondadele. Foto: Sander Ilvest

End Süüria sõjapõgenike abistamisele pühendanud Liibanoni aktivisti Rouba Mhaisseni kinnitusel on Euroopasse pagemine inimeste viimane meeleheitlik katse leida turvalist ja väärikat elu, mitte südamesoov. «Pole sellist Euroopa unistust, nagu on Ameerika unistus,» rõhutas ta Postimehele.

Teie kodumaal Liibanonis elavatest inimestest veerand on põgenikud. Kuidas on suur Süüria põgenike sissevool, aga ka juba kauem riigis elanud Palestiina põgenikud mõjutanud riiki?

Tegu on umbes 4,5 miljoni kodanikuga riigiga, mis on 10 500 ruutkilomeetrit suur. Praegu elab seal ligi 800 000 Palestiina põgenikku ja peaaegu kaks miljonit Süüria põgenikku. Nii et rahvaarvu silmas pidades on see hiiglaslik arv, aga ka selles mõttes, et Liibanoni riik on kokkuvarisemise äärel.

Pole kahtlust, et põgenike kohalolu on pannud raske koorma Liibanonile nii taristu kui ka muus mõttes. Tegelik probleem pole Liibanonis aga mitte see, et põgenikud on riigis, vaid asjaolu, et meil pole valitsust, mis olnuks võimeline põgenikekriisiga korralikult toime tulema. Meil on olnud korrumpeerunud valitsus, kes pole suutnud kriisi hallata hoolimata põgenike abirahast, mida riik saab.

Süüria põgenikel pole Liibanonis ametlikult pagulasstaatust, sest neid loetakse sisepõgenikeks. Kuidas see nende olukorda mõjutab?

Liibanon pole ratifitseerinud ÜRO pagulasseisundi konventsiooni, kuid on kirjutanud alla inimõiguste ülddeklaratsioonile ja teistele konventsioonidele. Praegu pole pagulastel Liibanonis seaduslikku staatust, valitsus on allkirjastanud vastastikuse mõistmise memorandumi ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga (UNHCR), kes hoolitseb põgenike eest.

Aga 2015. aastal lõpetas UNHCR uute põgenike registreerimise, sest nad pole võimelised tegelema sedavõrd suure inimeste juurdevooluga. Üks põgenike põhilisi muresid Liibanonis on juriidilised küsimused. Nad viibivad seal ilma elamis- ja tööloata, paljudes omavalitsustes on nende liikumine piiratud. Pagulasstaatuse puudumine kahjustab nende inimõigusi, sest neil puuduvad võimalused, mis neil oleksid teistes riikides.