President Kaljulaid Maarjamäel: vabakonna vaba tahe ja südame sund viivad Eestit edasi

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

President Kersti Kaljulaidi sõnul on vabakonna keskmes alati olnud vabade inimeste vaba tahe ja südame sund, mis paneb meid muutma seda, mis peaks olema teisiti. «Just sellised vabad ja tegusad inimesed, kellele on antud märgata, mis võiks olla meie elus teisiti, kellele on antud oskus teisi kaasa haarata, et need ideed ühiselt ellu viia – just sellised inimesed on olulisimaks takistuseks ja esimeseks sihtmärgiks neile, kelle soov on kehtestada oma tõde. Kisendades teiste oma kinni matta,» ütles riigipea täna Maarjamäel Eesti kommunismiohvrite memoriaali juures toimunud tänuüritusel «Eesti südames».

Täna Maarjamäel Eesti kommunismiohvrite memoriaali juures toimunud tänuüritusel «Eesti südames» avaldati tänu julgetele ja tegusatele Eesti elu eestvedajatele läbi aja.

Postimees avaldab presidendi kõne täiesmahus:

«Jah, ära loidu!

Jah, ära harju!

Kui hea on – hõiska!

Kui halb on – karju!»

Niimoodi pöördub August Sang veel hällis lebava pisipõnni poole luuletuses «Hommikulaul». Häält tuleb teha ja hääl peab kandma, muidu on tulemuseks sugupõlv, kelle ainsaks sihiks on end elus soojalt sisse seada. Ent – «Kui käia suudad, siis ära rooma.»

«Hommikulaul» kannab aastanumbrit 1959. Kaks aastat varasem «Laul surnud linnust» loob toonasest tegelikkusest täpsema pildi, rääkides esimesest kevadekuulutajast, varasest laululinnust, kes on lumehanges oma otsa leidnud.

Mis on pakasel su laulust?

Tema laulab oma viisi,

kisendades kinni matab

sinu salusid ja hiisi.

Selleks ajaks olid Siberist hakanud naasma need, kel oli õnne tagasi jõuda. Paljudel ei olnud. Muidugi, raske on öelda «õnn» millegi kohta, mis peaks olema enesestmõistetav – õigus vabadusele, tegutsemisele oma südametunnistuse ja parema teadmise järgi, mida tuleb teha.

Meie 19. sajandi ärkamisajal kiiresti levinud seltsiliikumine lõi muu hulgas eeldused selleks, et 20. sajandil võis Euroopa riikide perre lisanduda uus rahvusriik. Oma riigis jätkati nõnda juba tuttavat rada. Ühistegevuste kaudu kasvas inimeste majanduslik jõukus ja aidati väetimaid, levisid õpetus ja teadmised, edenesid kultuur ja keel ning said kaunimaks kodud.

Just sellised vabad ja tegusad inimesed, kellele on antud märgata, mis võiks olla meie elus teisiti, kellele on antud oskus teisi kaasa haarata, et need ideed ühiselt ellu viia – just sellised inimesed on olulisimaks takistuseks ja esimeseks sihtmärgiks neile, kelle soov on kehtestada oma tõde. Kisendades teiste oma kinni matta.

Üks sugupõlv pärast kirjapanemist jõudis «Laul surnud linnust» taas meie ette Olav Ehala viisistatult ning Ruja esituses Noorsooteatri lavastuses «Johnny». Mida toona näiteks raadioeetrisse ei lubatud. See oli 1980. aasta kevadel. Pärast Balti apelli, enne noorterahutusi ja 40 kirja, mis taas lõppesid sanktsioonidega. Sest – mis on pakasel su laulust?

Ja ikkagi tegutsesid samal ajal looduskaitseseltsid, kodulooühingud, ning kümned ja sajad teised, mida isegi käredaim külm ei jõua kinni matta. Nii nad on, need linnud –

Ja nad kõigest hoolimata

siiski tulevad, nad teavad

et ka kurjad talvekülmad

ükskord taganema peavad.

Laulev revolutsioon ja iseseisvuse taastamine said toetuda põlvest põlve kõigest hoolimata edasi kantud usaldusele ja koostöövaimule. Nii, nagu 70 aastat varem oma riiki luues saime tugineda selleks ajaks – vahepealsetest tagasilöökidest hoolimata – tehtule. Küllap ongi igale pühendunud tegijale suurim tänu ja kiitus see, kui ta tehtu jälge jätmata ei kao, vaid kestab ja kandub edasi.

Ka meie tänane elav, tugev ja mitmekesine vabakond toetub eelkäijate õlgadele, põimides neilt päritut oskusi ja vajadusi mööda võimalustega, mis nende eelkäijate ajal veel fantastika valdkonda kuulusid. Ent käigu töö haamrite-rehade abil või arvutiklahvide klõbinal, eesti või mõnes muus keeles, ikka on selle käivitajaks sama arusaam.

Arusaam, mille võime kokku võtta veel kord August Sanga sõnu laenates:

Maailmas midagi ei muutu, kui meie midagi ei muuda.

Sa tegema pead kõik, mis suudad, ja isegi kui suurt ei suuda.

Vabakonna keskmes oli, seal on ja sinna jääb vabade inimeste vaba tahe. Südame sund, mis paneb juurde looma seda, millest puudus; muutma seda, mis peaks olema teisiti.

Meie tänaseid tegusaid ei ähvarda küüdirongid ega püssitorud. Ent enne, kui kogeda rõõmu saavutatud väiksemast või suuremast muutusest, tuleb sageli kohata mõistmatust, ignoreerimist, väljanaermist. Osavõtliku kaasamõtlemise asemel tuima väntsutamist bürokraatiamasinas. Või ka otsest halvustamist, eriti valus, kui kõrgemal võimupositsioonil olija suust.

Jah, on õelaid kommentaare, ent alati on ka asjalikke, eri huvisid ja suhtumisi avavaid arutelusid. On naeruväärsusteni küündivaid või siis pisarateni viivaid reegleid ja tingimusi, ent on alati ka annetamistalgutega kaasatulijad ja neid, kes ütlevad pikema jututa – teeme ära!

On meie endi teha, kumb jääb peale.

Ma tänan kõiki, kõikjal, kes hoiavad Eestit südames.

Hoiame üksteist ja hoiame niimoodi Eestit.»

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles