Helle Mäemets: majanduskasvu muutuv mõte

Ületarbimine toidab majanduskasvu ja prügimägesid. Foto: Mailiis Ollino

Majanduskasv, millest nii palju räägitakse ja kirjutatakse, ei tundu loodusteadusliku taustaga inimesele sugugi iseenesestmõistetava mõistena. End harides leidsin järgmise seletuse: «Majanduskasv on tootmismahu suurenemine. Toodangu või tootmismahu all mõistetakse seejuures terves majanduses toodetud kõiki kaupu ja teenuseid. Nende väärtus arvutatakse kokku hindade abil.»

Minnes sügavamale, majanduskasvu võimaldavate põhihüvedeni, jõuame tõdemuseni, et ellujäämiseks ning majanduse kasvatamiseks on vaja puhast õhku, vett, toitu, valgust ja viljakat pinnast. Kasutame neid ise ning sõltume neist taimede ja loomade kaudu. Järgneb palju muid vajalikke tingimusi, nagu eluase, kehakate, kütused, arstiabi, transport, haridus, maavarad jne.

Suur jagu meie majanduse aluseks olevaist hüvedest on need, mida on hakatud nimetama ökosüsteemi teenusteks. Kui ökosüsteemi teenustele hinnad määrata ja neid üha enam tarbida, siis peaks majanduskasvuga justkui kõik hästi olema. Üha enam hakkab aga selguma, et vana armas majanduskasv tähendab tupikut, kus telliskivi-märgi taga on hiiglaslik sodihunnik. Midagi tuleks tõsiselt ümber mõtestada.

Seni aga käivad asjad arusaamade järgi, mille kohaselt tänavune talv mõjub majanduskasvule halvasti, sest inimesed kulutavad vähem kütteks, nagu juba juhtus tosin aastat tagasi. Hulk puitu, elektrit ja gaasi jääb kasutamata. Seega peame kliima soojenemisega võitlema ka majanduskasvu nimel. Põhimõtteliselt peaksime võitlema ka kuritegevuse ja haiguste eest, et ühiskonna poolt rohkem tarbitaks politsei- ja meditsiiniteenuseid ning ravimeid.