Kairi Kreegipuu: mesilase enesehinnangust sotsiaalteadlase pilguga

Kairi Kreegipuu. Foto: Kristjan Teedema

Ka haritud inimeste sotsiaalteaduslik baasharidus on üldjuhul nõrk, mistõttu ühiskonnateadlastele esitatakse sageli ebarealistlikke uuringutellimusi, kirjutab Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia dotsent Kairi Kreegipuu.

Viimasel ajal on tekkinud hasartne võidujooks selle nimel, kes on kõige õnnetum Eesti teaduses. Kuigi teadlasi on harjutud pidama ratsionaalseteks ja tarkadeks inimesteks, ei ole miski inimlik neile tundmata, ning teisalt on päris lihtne leida emotsionaalsena näivate väljaütlemiste taga tegelikku meeleheidet.

Valgustan olukorda natuke sotsiaal- ja käitumisteaduste seisukohast, peamiselt seetõttu, et püsida oma liistude juures, ning seetõttu, et nendes distsipliinides on ehk vähem otsest ärihuvi (nagu võiks olla loodus- ja meditsiiniteaduses) või põhiseaduslikku kaitset nagu humanitaarial. Kokkuvõttes tähendab see, et tulebki ise enda asjadest rääkida. Samas on mitmed mured ja rõõmud meil, teadlastel, ikka ühised.

Üks suur probleem sotsiaal- ja käitumisteaduste kontekstis on see, et ülikoolidele on jäetud oluliselt suurem vastutus kui näiteks reaal- ja humanitaarteadustes. Enamik nende erialade ettevalmistusest on üldhariduses jäetud valikainete kanda ning seal jõutakse puudutada vaid pinnapealselt mõningaid küsimusi. Seetõttu on ülikooli sisseastujate (aga küllap ka teiste inimeste) ettevalmistus täiesti seinast seina: mõnel tavamõistuslik, mõnel ivanoravalik või sotsiaalmeediapärane, mõnel päris hea või ka täiesti tänapäevane.

Sotsiaalteaduslik baasharidus

Erinevalt hadronitest või vesiniksidemest on igal inimesel olemas täiesti tõsikindel arvamine enamikus inimest ja ühiskonda puudutavates küsimustes. Näiteks kas riigis peaks kehtima surmanuhtlus või kuidas lapsi peab kasvatama või milline peaks olema kool. Eriti raske on vaidlustada isiklikku kogemust ja seda on üpriski kerge inimese psühholoogiaga seletada. Oma kogemus ongi tõene ja kehtiv, mitte teaduslikult üldistatav asi.