Film "Parimad aastad me elus": prantslased teevad ka vanadekodust ja Alzheimerist midagi elegantset

Kaader filmist "Parimad aastad me elus". Peaosades on samad näitlejad, kes 1966. aasta kultuslikus "Mehes ja naises" - Jean-Louis Trintignant ja Anouk Aimée, kelle vanus ligineb 90-le. Foto: outnow.ch

«Parimad aastad me elus» («Les plus belles années d’une vie»)

Prantsuse 2019

Režissöör Claude Lelouch

Osades Anouk Aimée, Jean-Louis Trintignant, Monica Bellucci, Marianne Denicourt, Antoine Sire, Souad Amidou jt.

Kestab 1 tund ja 30 minutit

Hämmastav, kuidas prantslased oskavad ka vanadekodu ja Alzheimeri tõve pöörata millekski elegantseks, helgeks ja isegi naljakaks, on mu esimene mõte, kui kinosaalist välja astun. Tavaliselt on need teemad nii kinos kui ka elus pigem sünge ja kurva noodiga.

Teine, mis kõrvus kummitama hakkab, on omaaegse legendaarse advokaadi Simon Levini sõnad aastatetaguses Arteris, kui ta oma noorpõlvefotosid peeglist vastu vaatava vanahärraga võrdleb: see on roppus, mis aeg inimesega teeb. Aga kinolinal näib peategelaste, ammuse rallikuulsuse ja tema kunagise südamedaamiga olevat kohati hoopis vastupidi.

Mis ei tähenda, et Levini enesekriitilises hinnangus olnuks tookord kuigivõrd tõtt. Ehkki ajavaod näos, oli ta endiselt galantne hurmur ja terava mõistusega. Viimast filmi peaosalise, šiki vanahärra kohta siiski öelda ei saa. Ta on vanadekodus ja Alzheimeri diagnoosiga, ehkki lähikondsed hakkavad linaloo edenedes selles kummatigi kahtlema. Võib-olla on see lihtsalt mäng, et tähelepanu võita? Ammuse armastatu visiitidest loodetakse, et see mõjub värskendavalt eaka mehe mälule ja olemisele üldse. Umbes nii lähebki.