Eutanaasia kui enesetapp

Priit Sibul FOTO: Riigikogu Foto: Riigikogu

Elujanu ja sellele vastanduv surmahirm on omane igale elusolendile. Erinevalt loomast on inimene oma surelikkusest teadlik. Isiklike kokkupuudete või teiste inimeste lugude kaudu teame lisaks elu lõppemise paratamatusele ka kannatustest, mis ei pruugi, aga võivad surmaga kaasneda.

Väärikus ja valu on tundlikud kategooriad. Inimese eneseväärikuse hoidmiseks ja tema piinlemise vältimiseks sooviks ju teha kõik, mis võimalik. Võimalikkuse piiri ei tõmba mitte üksnes meie suutlikkus, vaid ka eetika. Kahetsusväärselt näevad paljud halastussurma eetiliselt vastuvõetava sammuna väärikaks ja valutuks elu lõpetamiseks. 2018. aastal läbi viidud väärtushinnangute uuringus paluti osalejatel hinnata, kas peetakse vastuvõetavaks eutanaasiat (ravimatu haige elu lõpetamist). Pooled vastused kaldusid pidama eutanaasiat vastuvõetavaks.

Nähtusele võib aga läheneda ka teise nurga alt, küsides, kas peate vastuvõetavaks enesetappu.