«Su üle Jumal valvaku, mu kallis Toomik Jaan…»

Jaan Toomik töö ees «Rituaal», taamal paistab «Harjutus». Isikunäitus «Selfi kajakana» on ARSi projektiruumis avatud 7. märtsini. Foto: Endel Apsalon

Ühes oma hiljutises arvamusavalduses on Jaan Toomik öelnud: «Kunstnik on olnud uute värskete ideede kandja ning heas mõttes isegi provokatiivne revolutsionäär. Seetõttu on oluline, et iga kunstnik suudaks oma seesmist vabadust säilitada.» Arvan, et see sisemise vabaduse teema ongi üks käesoleva näituse võtmesõnu. Selle osutab ka näitusele nime andnud töö «Selfi kajakana» (2019–2020). Merikajakas on sageli olnud omamoodi vabaduse sümbol

Raske on ütelda, kui palju täna mäletatakse veel Richard Bachi­ omaaegset bestsellerit «Jonathan Livingston Merikajakas» (eesti keeles Loomingu Raamatukogu 40/1973, tlk Uno Laht), ent ilmumise aegu lugesid seda paljud, saades kinnitust oma püüetele jõuda sisemise vabaduse ning täiuslikkuseni. Ma ei tea sedagi, kas Toomik on seda lugenud, kuid eks ta selle üle mõtisklenud ikka ole. Oma tööde filosoofiliseks aluseks on kunstnik ise pidanud paljusid (tihti ka üksteisele vastukäivaid, kui nendesse põhjalikumalt süveneda) õpetusi, alustades zen-budismist, mille mõjutusi oma loomingule on ta tihti rõhutanud, kuid kõrvale ei saa jätta ka kristlikku teoloogiat, eksistentsialismi jpm.