INTERVJUU ⟩ Kyp Malone: loomine on alati teekond (1)
3. märts 2020, 21:00
/nginx/o/2020/03/03/12986210t1h2bdc.jpg)
Berliinis prestiižses KW kaasaegse kunsti instituudis avati eesti kunstniku Kris Lemsalu ja maailmakuulsa multiinstrumentalisti Kyp Malone’i ühisnäitus, mis tõi avaõhtul kunsti vaatama ligi pool tuhat huvilist üle kogu maailma. Lemsalu ja Malone, kes on 2018. aastast alates abielus, on näituse puhuks võtnud ka teineteise perekonnanimed.
Näitus «Love Song Sing-Along» koosneb Lemsalu vägevast installatsioonist ja Malone’i väga isiklikest maalidest ning muusikast. Nende töid toetab skulptor Michèle Pageli kasepuudest mets. Kokku moodustab see kõik liigutava mütoloogiline koosluse. Kyp Malone, Kris Lemsalu abikaasa, muusik, kunstnik, näitleja ja üks legendaarse kultusbändi TV on the Radio lauljatest on esimese hooga intervjueeritavana ettevaatlik ja tõsine, ent kui temaga päriselt suhelda, elavneb ta märgatavalt.
Igal heal asjal on mitu algust. Kuidas see näitus alguse sai?
Kris kutsuti 2017. aastal Performa biennaalile esinema ja ta ütles, et tahaks minuga koos töötada. Keegi siit (KW instituudist Berliinis – toim) nägi meie etteastet ja palus seda siin korrata. Aga see oli aastal 2017 ja vahepeal on maailmas väga palju asju muutnud. Nii et lihtsalt toonase asja siin kopeerimine tundus kuidagi võlts või ebaaus. Loomingulises mõttes olime Krisiga juba teises kohas. Seega me pigem lihtsalt alustasime uue näitusega sealt, kus meie eelmine ühistöö lõppes.
Kas kunstnik alustab alati nullist või vahendab ta midagi, mis on juba mingil muul kujul olemas?
Ma ei arva, et oleks ainult üks viis, kuidas olemas olla. Loomise puhul on erakordselt ülbe eeldada, et sa oled üldse millegi autor. Samas saan ma muidugi aru, miks autorluse idee eksisteerib: loomine on töö. Kui sa kirjutad mingi teksti, teed mingi filmi või laulu, siis võiksid selle üle ju ka uhkust tunda. Aga mõte, et keegi võiks rääkida mõnda lugu esimest korda, on täiesti absurdne. Kõik on peegeldus ja rekontekstualiseerimine – vähemasti mulle tundub nii. Teisisõnu, mõlemad on korraga tõesed – siin ei ole mitte mingit vastuolu. Kunstnik alustab nullist ja on samas ka millegi varasema vahendaja.
Räägi natuke oma maalidest, mis siin näitusel üleval on. Need on väga isiklikud…
Jaa. Ma tegelikult eriti ei arvestanud sellega, kui neid maalisin. Loodetavasti ei pea sa meid Krisiga üldse tundma selleks, et need sind kõnetaksid. Mina näiteks ei tunne isiklikult mitte kedagi inimestest, keda klassikalises India maalis kujutati, aga ometi olen neist täiesti lummatud.
Loomine on alati teekond. See on väga haruldane, kui miski ilmneb sulle kohe tervikuna, valmis kujul.
Ühelt poolt usun ma endasse kui indiviidi, aga samas olen ma ka lihtsalt inimloom. Lõppude lõpuks võtame kõik enda alla ainult piiratud hulga arhetüüpe. Mõistad? Nii et loodetavasti sel tõsiasjal, et need pildid on eriomased Krisi ja minu senisele teekonnale, ei ole tähtsust kellegi jaoks, kes meid ei tunne.
Neil maalidel on kujutatud mitmeid arhetüüpe. Teiste hulgas kordus ka maailmapuu kujund. Selline omamoodi axis mundi või Yggdrasil. Räägi sellest pisut. Kas maailmapuid on üks või mitu?
Ma arvan, et on mitu erinevat maailma, mistõttu on ilmselt olemas ka erinevad maailmapuud. Puid kui eluvormi on väga lihtne võtta iseenesestmõistetavana, aga… nad on nii kuradi imelised. Ja nii… vajalikud. (Muigab.) Ja täis informatsiooni, tarkust, ravimeid ja… õhku! (Hakkab naerma.)
See, et puud on ajalooliselt enamiku rahvaste lugudes niivõrd kesksel kohal, ei pane mind üldse imestama. Nad on lihtsalt nii olemusliku tähtsusega. Ja samas teeme praegu ajalooliselt liigina tohutuid pingutusi, et neist lahti saada. Ja selle käigus loomulikult ka iseendist.
Need maalid on inspireeritud sinu ja Krisi ühistest reisidest. On seal ehk ka mõni vihje Eestile?
Kõigil nendel maalidel on väga prominentselt kujutatud ühte tegelast, kes on sündinud Eestis ja kelle esivanemad olid samuti eestlased. Nii et kogu see asi juba oma olemuselt mõneti eestlaslik. (Naerab.)
Mis oli selle näituse tegemise juures kõige raskem?
Ma ei ole just kõige kiirem inimene maailmas. Ja et mul pole eraldi stuudiot – enamasti joonistan ja teen muusikat oma Brooklyni kodu köögis, mis on mõnikord ka minu ja Krisi ühine kodu –, siis on loomingulist hoogu kohati raske hoida. Kuna mu taust on peamiselt muusika tegemine, siis muusikuna tajud, et stuudiosse minek tähendab midagi muud: kui lähed stuudiosse albumit tegema ja selleks on piiratud hulk aega, on võimalik muu maailm välja lülitada. Ja muu maailm saab ka vastavalt aru, et stuudios salvestamine on kallis, sa tegeled praegu millegi tähtsaga – inimesed jätavad su rahule. Need on kaks eraldi asja. Aga praegu on asjad natukene teisiti.
Nii et töö ja elu üksteisest eristamine võib kohati keerukaks osutuda. Isegi inimestel, kes tegelevad loominguga. Ja lisaks sellele on igaühel oma viis loominguline olla, omad harjumused. Aga ma pean ütlema, et mis raskustesse puutub, siis vähemalt siiani on iga loominguline ettevõtmine, milles ma olen osalenud ja mille üle ma olen hiljem uhkust tundnud, kätkenud eneses mingeid pingeid, draamasid või väljakutseid. Ja kohati täiesti ületamatuna näivaid väljakutseid. Need võivad olla seotud inimestega, kellega sa koos töötad, või ka sinu enda egoga. Need võivad olla isiklikud või keskkondlikud. Vahet ei ole. Alati on selles protsessis mingisugune lookaar, mis on iga kord erinev – sa ei saa teadlikult taastoota. Teised kunstnikud, kellega olen sellest rääkinud, on tunnistanud, et neil on samasugune kogemus. Loomine on alati teekond. On väga haruldane, kui miski ilmneb sulle kohe tervikuna, valmiskujul. Mul on elus vist ainult kaks korda juhtunud, et kuulen oma peas mingit laulu algusest lõpuni – ja nii, et see oli sealjuures ka hea laul! (Naerab.)
Mulle tundub, et nii sinu kui ka Krisi teostes on tugevalt esindatud teatav müütiline mõtlemine. Milline on sinu suhe mütoloogiaga? Milline on Krisi suhe?
Ma ei saa siin Krisi eest kõneleda – saan vaid öelda, et tal on alati tohutu intellektuaalne uudishimu. Müüdis on nii paljut, mida saab süvitsi käsitleda – see kujundab nii paljusid asju, ehkki mitteilmsel moel. Või ma ei teagi, kas «kujundab» oleks õige sõna. «Peegeldab» pigem.
Kui ma väike olin, avastasin enda jaoks lasteraamatute kaudu kreeka müüdid ja põhjamaade mütoloogia. Ma olin neist täiesti lummatud. Siis leidsin pisut materjali egiptuse mütoloogia kohta.
Ja samal ajal kasvasin ise üles kristlikus sektis – Jehoova tunnistajad –, mis oli väga kontrolliv. Neis tekitas minu huvi paganlike mütoloogiate vastu ilmselget ebamugavust ja noh… (Naerab.) Ma tahaks, et keegi oleks mulle toona õlale koputanud ja öelnud, et piibel – see kõige esimene raamat, mida ma lugesin või millega ma üldse lugema õppisin – on ise samuti mütoloogia. Kusjuures mütoloogia, mis on ise osaliselt peegeldus veel palju varasemast mütoloogiast. Ma sooviks… Ma ei teagi. Ma ei kurda selle üle, kuidas asjad lõpuks välja kukkusid, aga vahel on küll tunne, et oleksin võinud väga palju sitta vahele jätta, kui oleksin varem aru saanud, et see on lihtsalt üks mütoloogia teiste seas.
Praeguseks olen ma jõudnud oma eluga sellisesse punkti, kus olen jälle rõõmus selle üle, et mul on judeo-kristliku mütoloogiaga selline konkreetne suhe. Sest see lihtsalt mõjutab nii tugevalt lääne kultuurilugu. Ja ühtlasi on hea oma vihast lahti lasta ning lihtsalt müüti müüdina tunnistada – sealt laenata, mis sobib, olla positiivne ja mänguline. Meil on Krisiga New Yorgis üks hea sõber, kes näitas mulle Carl Jungi raamatukogu Manhattanil. Kui Kris New Yorki tuli, hakkas ta ka seal käima.
Jungi suunised müütide maailmas on meeletult väärtuslikud. Ma arvan, et ta on üks kõige olulisemaid autoreid, kes meil viimase saja aasta jooksul olnud on. Ma ei ole küll õpetlane, aga ma väärtustan tema vaatepunkti tohutult. Teine selline mees on Joseph Campbell. Need inimesed on hämmastavad.
Kas kunst saab maailma paremaks muuta? Ma küsin kunsti mõju kohta – kas see peaks seisnema ennekõike ilus või peaks kunst püüdma maailma muuta? Mingis mõttes on see poliitiline küsimus.
Kõike saab poliitiliselt tõlgendada. Teisisõnu, kunst on alati poliitiline, isegi kui püüab kõigest väest seda mitte olla. Maailmast eemaldumine on poliitiline otsus. Ma ei tea küll, kas väga hea otsus (naerab), aga poliitiline kindlasti. Ma olen täiesti veendunud, et kunst võib maailma paremaks muuta. Aga see ei tähenda veel automaatselt, et ka muudab. (Naerab.) Aga see on võimalk.
Kuid siin on huvitavad paradoksid. (Mõtleb.) Ma näiteks ei arva, et meie näituse tööde sõnumis oleks midagi olemuslikult poliitilist. Ma üritasin panna kõige otsesemad ja vahetumad asjad muusikasse. Ühtlasi hakkasin mõtlema ka vastutuse peale. Kui oled kunstnik ja sul on mingi platvorm, siis… Võiksin ka seista ja kuulutada: «Ma olen sõja vastu!» (Sest ma tõesti olen sõja vastu.) «Ma olen enesetapjalike majandusmudelite vastu!» (Sest ma olen ka nende vastu.) Aga on teisi, kes oskavad neid probleeme paremini sõnastada, paremini osadeks võtta – inimesi, kellel on parem arusaam näiteks marksistlikust teooriast või põlisrahvaste ajaloost. Nendest teadmistest, mis kokku kogutuna ja sünteesituna võiksid meid vabastada sellest praegusest puntranussist.
Aga samas, siin ongi konks – et praegusest jamast vabaneda, peab ühiskonnas ruumi olema ka nägemuslikule loomingule. Ringi peab liikuma ka teistsuguseid ideid, isevärki fantastilisi ja isegi utoopilisi maailmu, mida me peame suutma luua, et inspireerida teisi inimesi sinna minema.
Ma arvan, et maailmade loomises on palju väge. Kui oled kunstnik, kellel on platvorm, millele inimesed tähelepanu pööravad, siis võiksid vähemasti esitada mingit laadi nägemuse või potentsiaalsuse idee. Ja vaat siin kaobki piir esteetika ja poliitika vahel minu jaoks ära. Kui miski on ilus, ütleb see meile midagi harmoonia kohta – suuremas plaanis. Ja see on juba poliitiline projekt.
Carl Jungi suunised müütide maailmas on meeletult väärtuslikud. Ma arvan, et ta on üks kõige olulisemaid autoreid, kes meil on viimase saja aasta jooksul olnud.
Kuidas on sinu kogemused muusikaväljal mõjutanud su kogemusi kunstiväljal – ja vastupidi?
Need on minu jaoks omavahel läbi põimunud. On erinevusi, aga on kindlasti ka ühisosasid kunstimaailma ja selle vahel, mida võiks väga-väga üldiselt nimetada näiteks punk-rock’iks.
Mulle meeldib selline eri maailmade vaheline liikumine. Eesti pärimuses ühendas eri maailmu omavahel lindude keel. Selle kõneleja oskas suhelda kõigi olenditega. Mulle tundub, et sina oskad ka lindude keelt. Kuidas seda õppida?
Ma ei oska lindude keelt, aga ma tean, et see on olemas. Mul on kaks sõpra, kellega me kunagi kontserte andsime, kes hakkasid umbes kaksteist aastat tagasi õppima šamaanide käe all ja tegelevad nüüd mõlemad eri kohas šamanistlike praktikatega.
Ma mäletan, kuidas me tegime nendega 2009. aastal muusikalist austusavaldust Alice Coltrane’ile California ülikoolis Los Angeleses. Nad mõlemad olid juba alustanud oma šamaaniks õppimise teekonda. Jalutasin nendega läbi pargi ja nad hakkasid laulma ühte icaro’t. Ja linnud hakkasid neile väga selgelt vastama. Nagu regilaulus. Meiega oli kaasas veel üks tuttav, kes sellele pildile tunnistajaks oli, vaatasime temaga täielikus hämmingus teineteisele otsa.
Mõtlesin selle vahejuhtumi peale täna, kuna me nägime Krisiga ennist näituse avamise jaoks kostüümidele järele minnes varest. Kui me läksime, vaatas lind mind natuke nördinult. Aga kui me kostüümidega tagasi tulime, oli sama vares puu otsas ja hüüdis mulle rõõmsalt. Ma muidugi ei või kindla peale öelda, aga ma oletan, et ta ikkagi rääkis minuga.
Kris Lemsalu Malone & Kyp Malone Lemsalu
«Love Song Sing-Along»
3. maini Berliini KW kaasaegse kunsti instituudis
David Kyp Joel Malone (47)
Multiinstrumentalist, kunstnik, laulja ja näitleja
Lõpetas Põhja-Hunterdoni keskkooli aastal 1991
Legendaarse bändi TV on the Radio laulja
Kris Lemsalu (34)
Esindas Eestit 58. Veneetsia biennaalil
Riikliku kultuuripreemia laureaat 2018
Kunstnikupalga saaja 2015–2018