Tunne Kelam: Eesti Kongress 30 – lootus tõi vabaduse

Tunne Kelam. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Järgmisel nädalal möödub 30 aastat Eesti Kongressi esimesest istungist. Eesti ajaloo suurimast rahvaalgatusest kirjutab Eesti Komitee esimees aastail 1990–1992 Tunne Kelam.

Kolm rahvuslik-demokraatlikku rühmitust – Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristlik Liit – esitasid 31 aastat tagasi, 24. veebruaril 1989 Eesti rahvale üleskutse viia läbi Eesti Vabariigi (EV) õigusliku kodanikkonna registreerimine, tehes seda rahvaalgatuse korras. See oli EV kodanike komiteede liikumise avalöök.

Eesmärk oli põhimõttelise tähtsusega: teha kindlaks, kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle, kui võimalus iseseisvuseks peaks avanema. Kas kõik ENSV territooriumile sisse kirjutatud isikud? Üksnes eesti rahvusest isikud? Või juriidiliselt üha kehtiva EV kodanikud? Ametlikud reformimeelsed jõud sellele otsustavale küsimusele vastust ei andnud.

Veel augustis 1988 tõdes Mart Kadastik oma Edasi artiklites küll, et on võimuvaakum ning et ENSV juhtkonna autoriteet kahaneb päevast päeva. Järeldus oli aga pragmaatiline: avastused ajaloolise tõe – Eesti okupeerimise kohta – võivad ju paika pidada, kuid nad ei muuda olemasolevat tegelikkust; jätkata tulevat ikkagi sellest reaalsusest, kus praegu elame, seega siis Nõukogude Eestist (NSV Liidu koosseisus).

Estonia kontserdisaalis esitati 24. veebruaril 1989 sellisele arusaamale selge alternatiiv: Eesti rahvusriigi taastamine õigusliku järjepidevuse alusel. Sellega rõhutati katkematut jätkuvust 1918. aastal välja kuulutatud ning Vabadussõjas eluõiguse võitnud EVga – riigiga, mis isegi eestimeelseis ringkondades oli kahvatunud lootusetult kaugeks minevikuks. Kuid asi oli kaugel teoreetilisest targutamisest. Kodanike komiteede liikumise algatajad avastasid EV kestvust kehastava sidelüli – jõu, mis koosnes lihast ja verest. Need olid sajad tuhanded EV kodanikud, kelle peremeheõigusi Nõukogude passi reaalsus ei saanud tühistada. Nii leiti lahendus, mis 31 aasta eest tundus ülimalt raskelt teostatav, kuid mis nüüd on jäädvustatud meie põhiseaduse sissejuhatusse: riik, «mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade». Eesti NSV poliitiline struktuur ja okupatsiooni vältel kujundatud elanikkond, kellest üle kolmandiku moodustasid Nõukogude Liidust siia asunud, polnud valmis ega suuteline sellise eesmärgini jõudma.