Süütust kaotamas, Greta Garbo ekraanil

Enn Nõu, “Elu ja aeg”. Foto: Raamat

Enn Nõu tegi juba varakult otsuse, et jääb eestlaseks hoolimata maailmasõja tõmbetuultest, mis hulga vapraid Eesti poegi ja tütreid üle maailma laiali pillas. Enn Nõu värskeim raamat “Elu ja aeg” on tema teiste teoste hulgas ainukordne, sest kirjanik on välja andnud oma teismeaja päevikud gümnaasiumi- ja ülikooliaegsest Uppsalast. Päevik algab, kui autor on 16-aastane (1949), ja lõpeb, kui kahekümne teine eluaasta koidab.

Rahulik Uppsala linn, kus aastakümnete jooksul pole toimunud drastilisi muutusi, pakkus sõjakeerisest tulnud pagulastele kaitset. Kogu sõjajärgse aja on elu käinud sealse piiskopilossi, katedraali, Fyrise jõe ja ülikooli ümber. Tänavatel astuvad asjalike nägudega konservatiivsed inimesed, rutt on näiline. Nende hulgas on ka Enn Nõu, kelle kohta me ei tea täpselt öelda, kas tegu on konservatiivi, liberaali, demokraadi või ehk hoopis sotsiga (ta tundis August Reid).

Enn Nõu elu on olnud tegelikult pikem, kirjum, mitmetahulisem kui mis tahes erakond. Ta ise on oma elu iseloomustades alati peatunud 1968. aastal ilmunud romaanil “Pidulik marss”, milles Nõukogude Eesti elu halastamatult kritiseeritakse. Seda siinmail märgati ja premeeriti siis ka autorit Eestisse sisenemise keeluga. Nõu on oma tõotust täitnud ja alati eestlaseks jäänud. Ta vennad tahtsid juba rootsistuda, Eesti raamatut enam kätte ei võtnud, aga Enn luges neile õhtuti ette “Kevadet”.

Päevikust näeme, et ta otsis 18-aastaselt Rootsist just eesti rahvusest neiut, kellega abielluda. Seitsekümmend aastat hiljem pole midagi muutunud: Enn Nõu vaatab suure huviga Eesti uudistesaateid ja talletab ühestainsast "Aktuaalsest kaamerast" oma suurde mälusalve midagi sellist, mida kodueestlased veel ei teagi. Ta on kohtunud kolme Eesti presidendiga ja teab isegi pensionireformist üksikasjadeni, ehkki see viimane ei puuduta teda kuidagi.