Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/09/11/12549081t1h9974.jpg)
Mitmeski eluvaldkonnas silmapaistev Olav Osolin tuli vastu rohkete Facebooki-sõprade palvele kirjutada oma kirkast elust, millele ta oma teravmeelsetes kannetes on mõnda aega osutanud, lõpuks ometi raamat. Valmis sai mahukas, teravmeelne ja suures osas lustakas teos «Minu esimene elu».
Vestleme Troika trahteris, hoones, milles omal ajal pesitses Eesti Reklaamfilm – töötasid seal päris pikalt.
Siinsest kangialusest pääseb Troika keldrisaali, kus salvestati omal ajal saadet «Reklaamiklubi». Aga selle maja kõrval oli Eesti Reklaamfilmi valduses veel teinegi hoone, mille uksest ma 1982. aastal sisse astusin. Alustasin slaidiprogrammide tootmist…
Täpsustuseks mainin, et see oli üks tolle ajastu reklaamiformaat.
Just. Aga üsna pea hakkasin juba reklaamfilme tegema ning mõne aja pärast pandi mind Mati Eliste kõrvale «Reklaamiklubi» kaassaatejuhiks. «Reklaamiklubi» võib vaadelda mitmeti. Nagu teisigi legende, mis muutuvad aja möödudes eriliselt imeliseks. Tõsi ju on, et kõik vaatasid seda saadet, sest seal olid Kärna Ärni, vana Baskin, rännumees Eri Klas ja muud popid asjad. Aga enamjaolt koosnes see saade siiski võrdlemisi võltsi naeratuse saatel aetud jurast. Räägiti mingisugustest uutest vuplitest ja kõiksugu muust toodangust, mida sa üldjuhul mitte kunagi poes ei näinud. Ja selle jutu vahele pakuti meelelahutust. Minu osa oligi meelelahutuse pool. Kutsusin saatesse tolleaegseid poppe laulustaare ja bände ning tegin nendega intervjuusid.
Ma ütleksin siiski, et see oli neil aastatel vaadatuim telesaade.
Arvan, et see oli üldse kõigi aegade kõige vaadatum saade Eestis. Sest midagi muud mõistlikku ju kõrval polnudki. Edumeelsemad kiikasid Soome telekat, aga ega sealtki pruukinud pühapäeva õhtul midagi söödavat tulla.
Sa olid kõige populaarsema saate üks saatejuhtidest ja ometigi, nagu lugesin raamatust, tahtsid sealt ära.
Mulle lihtsalt ei meeldinud see saade. Tegin parema meelega koos Peeter Simmi või Peeter Urblaga absurdikaid reklaamfilme, korraldasime sõusid ja kontserte… Mida kõike veel. Ja see oli põnev. Või käisin Moskvas sealsetele hotellidele uhkeid reklaamiprojekte tegemas. Nii mõnigi tuntud Vene bänd tuli spetsiaalselt Tallinna meie juurde muusikavideoid tegema. See kõik oli tükk maad põnevam kui istuda kaassaatejuhina telesaates, mis ei istunud mulle kuidagi. «Reklaamiklubi» tundus mulle otse ja keerutamata öeldes üsna kitšilik tasapaks kapustnik, millest minusugune noor rokifänn püüdis end distantseerida. Ehkki, kui aus olla, oli see saade kindlasti mõõtmatult seeditavam kui nii mõnigi muu programm toonases teles…
Aga Eesti Reklaamfilmi põhitegevus oli ikkagi…
Reklaamfilmide tootmine. See oli see, mis tõi raha sisse.
Kusjuures reklaamfilme toodeti sageli asjadele, mida ei olnud müügil.
Nii ja naa. Klassikalise reklaami mõttes oli see muidugi täielik kammajaa. Toona ju öeldi, et kui midagi hakati reklaamima, siis järelikult oli see nii halb asi, et seda ei tohigi osta. Aga teine pool oli see, et seda reklaamimängu – nimetagem nii – tehti seepärast, et läänes ju tehti reklaami. Järelikult tuli siingi teha. Ma ise arvan, et suures osas soovisid toonased ettevõtted reklaami lihtsalt selleks, et näidata, kui vinge firmaga on tegu. Ja et ka direktorid on vinged. Ja pigem selleks, et olla paremas situatsioonis tööjõuturul… Sest eks kainet ja arukat tööjõudu ikka nappis.
Aga tuli ette, et tegime reklaami asjale, mida selle väljamõtlejad ja tootjad ei suutnud ise kokku panna. Kujuta ette, kui mingi lennukikonstruktor pannakse tegema paati, siis ta teeb seda ikkagi nagu lennukit. Ja välja tuleb mingi arusaamatus.
Kui mingisugusest situatsioonist kirjutades ütlen, et keegi on tainapea, siis nii ma mõtlengi.
Su raamatus on sellest veidrusest novellimõõtu lugu. Kui raamatust rääkida, siis nautisin, et olid leidnud mõõdukalt kerge ja mõnusalt huumoriga laetud stiili. Kui kaua sa selle otsimisega vaeva nägid?
Pean tunnistama, et stiili või kirjutamisviisi üle ei juurelnud ma vist üldse. Hakkasin umbes paar aastat tagasi otsast tulistama, siis tegin pausi, sest teatud tööd ja tegemised tulid vahele. Mingil hetkel, tõsi, jõudsin sisemise dilemmani. See ei puudutanud niivõrd stiili kui lähenemist teatud sündmustele. Avastasin, et seni, kuni kirjutasin lapsepõlvest, oli kõik suhteliselt lihtne. Aga ühel päeval jõudsin kirjutamisega perioodi, mille puhul hakkas tunduma, et võib-olla ma olengi mõne sündmuse üks väheseid tunnistajaid. Ja see tunnetus pani omakorda mõtlema, kas peaksin need pikemalt ja põhjalikumalt lahti rääkima, avama rohkem taustu. Või kirjutan siiski asjadest üksnes oma vaatevinklist. Ühesõnaga, hakkasin mõtlema, kas peaksin võtma ajalookrooniku rolli. Seal jäin korraks toppama.
Aga eelmise aasta alguses – kuna kirjastajad käisid peale, mõni helistas iga nädal, kas ikka saab – otsustasin, et jätan muud tegemised ja pühendun kirjutamisele sedavõrd, et asi saaks sügiseks valmis. Mis ka juhtus.
Kirjastajad teadsid, et su raamat tuleb?
Olin Facebookis nii mõnigi kord heitnud nalja, et vaat sellest või teisest asjast räägime minu raamatus… Aga seda raamatut polnud olemaski. Millalgi mõtlesin, et asi tuleb ära teha, see raamat kirjutada. Kui sain teksti esialgsel kujul valmis, hakkasin vaatama, kes võiks selle kirjastada. Sõelusin huviliste hulgast mõne välja, rääkisin läbi. Ja valisin Varraku. Huvitav on see, et pärast kirjastajaga kokku lepitud kuupäeva, mil pidin käsikirja üle andma, kirjutasin aina juurde. Alguses oli teksti maht umbes 400 000 tähemärki. Aga see kasvas 450 000 ja 500 000 märgini. Isegi selle aja jooksul, kui tehti raamatu küljendust, jõudsin 50 000 märki juurde kirjutada. Asju tuli üha ja üha meelde. Õnneks oli kirjastus vastutulelik ja lõpuks tuli maht üle 600 000 tähemärgi. Omaette keeruline oli piltide otsimine. Selgus, et mingitest perioodidest, millest kirjutan, ei ole mul endal pilte, pole ka mu tuttavatel. Ega ka inimestel, kes korraldasid näiteks suuri üritusi. Kusjuures ise tead, et omal ajal vedeles neid fotosid hunnikute viisi. Ja nüüd, kui vaja, ei midagi. Inimesed on kolinud, vahetanud arvuteid, arhiivid on kadunud. Tol ajal vast ei olnud ka selliseid arhiveerimise kombeid, nagu on tänapäeval. Ja paljud inimesed, sh ma ise, ei viitsinud kobakate fotoaparaatide ja ilmutitega jaurata, mistõttu jäid paljud sündmused jäädvustamata. Näiteks pole mul vee peal purjetamisest enda kohta ühtki fotot, ehkki tulin koos Rein Ottosoniga Eesti meistriks.
Pean siiski remargina ütlema, et raamat on üsna lopsakalt illustreeritud. On fotosid, on muid rekvisiite, mis lisavad ühele või teisele meenutusele vürtsi.
Aga ma otsisin neid tikutulega. Tahtsin, et see raamat oleks inimestele huvitav lugeda. Et see oleks raamat, mida mul endal – n-ö lihtsa lugejana – oleks huvitav lugeda. Seepärast tahtsin ka, et lood, mis seal kirjas, ei läheks liiga pikaks ega tuimaks. Kui mingil puhul hakkas asi kuidagi väga detailidesse kiskuma, lõikasin selle saba julmalt maha. Kujutan ette, et detailid oleksid ehk huvitavad, kui keegi kirjutaks tõesti tõsist ajalooraamatut. Aga nendel inimestel, kes ise vahetult sündmuste juures ei olnud, oleks seda kõike raske seedida. Pealegi oleks raamat, mis on ju niigi päris tubli tellis, veel paksem saanud.
/nginx/o/2020/03/06/12991557t1h34d1.jpg)
Loobumine on suur kunst. Teine asi, millega isiklike mälestuste kirjutaja küllap kokku puutub, on see, kui kaugele aususega minna.
Minu arvates on ausus sedasorti memuaaride suurim väärtus. Kui hakkan kõigi suhtes, kellest kirjutan, liiga viisakaks minema ja kõigi sündmuste kirjeldamisel nurki maha lihvima, poleks asjal erilist mõtet. Eeldasin, et inimesed, kellega olen eri eluetappidel koos olnud – või siis ka nende sugulased –, on mõistlikud inimesed, kes saavad aru, et kõigil on eri tahke ja elus olnud igasuguseid olukordi. Kehtib mu endagi kohta. Kindlasti on inimesi, kes ütlevad, et minuga oli täitsa tore koos asju teha. Ja kindlasti leidub selliseidki, kelle silmis olen üks igavene idu. Täitsa võimalik. Sõltub situatsioonist, vaatepunktist jne… See raamat on kirjutatud nii, nagu mina mäletan. Ma ei pretendeerigi absoluutsele tõele. Keegi teine, kes on olnud sama asja juures, võib mõnda asja mäletada hoopis teisiti.
Raamatu eessõnas sa manitsedki, et kui keegi mäletab midagi teisiti, siis…
Siis kirjutagu oma raamat. Just. Nagu märkisin, ma ei ole ajaloolane ega kirjutanud ajalooraamatut. Ei käinud arhiivides otsimas tõendeid, kas üks sündmus oli täpselt nii või naa või kolmandat moodi. Näiteks kui kirjutada olümpiamängudest…
Räägid 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregatist Tallinnas, kus raadioajakirjanikuna aktiivselt kaasa lõid…
Näiteks. Sellest võib ju kirjutada sportlikus võtmes: kes seal kõik võistlesid ja millise koha saavutasid. Võib asjatundlikult kirjeldada, kuidas purjetajad pautisid ja krüssasid. Aga mulle pakkusid huvi mälestused hoopis teise kandi pealt. Näiteks see, et oled Eesti Raadio tähtis reporter, kõik on valmis, et kohe-kohe startida kaatriga lahele, et teha kogu Eesti kuulajatele võistlusest reportaaži, ning siis, kõige vastutusrikkamal hetkel, meenub, et kas, kuramus, ei jäänud hommikul pudrukopsik kodus gaasipliidil tulele.
See lugu on sul kenasti seal sees?
Ja siis hakkab peas taguma mõte, et kuidas ma lähen merele, kui samal ajal läheb kodumaja põlema. Tead, ei saa kuidagi tööd jätta, ei saa olümpia reportaažile hilineda. No ja tuletagem meelde, et need polnud niisama olümpiamängud, vaid 1980. aasta Moskva mängud, kus kõik oli ideologiseeritud ja viimseni kontrolli all. Ja samas mõtled, et kodus on kopsik tulel…
Mäletangi, kuidas sain viimases hädas kokku Maaja Imelikuga, kes oli olümpiaregati korraldustiimis mõjukas tegelane ja kellega töötasin hiljem ka reklaamfilmis koos, ning kauplesin temalt välja ühe musta Volga ning kimasin mööda uut Pirita teed, mis oli mängude ajaks linnaliiklusele suletud. Ületasin tublisti kiirust, aga miilitsad, nähes tähtsa inimese musta Volgat, viskasid rõõmsalt kulpi. Kodus selgus…
Kui loen näiteks Facebookist vanade muusikute undamist mõminaräpi teemal, siis pean ütlema, et mulle meeldib.
Et olid tule pudrukopsiku alt hommikul korralikult kinni keeranud.
Ja selle teadmisega kihutasin Piritale tagasi. Ja sealt kohe merele. Napilt jõudsin. Ka sellised sündmused võivad omal kombel põnevad olla. Või siis see, kuidas läksime akrediteeritud ajakirjanikena Viru hotelli, mis oli olümpiaregati aegu pressihotell. Aga see oli jumala tühi, sest välisajakirjanikke tuligi siia üsna käputäis.
Sest olümpia oli ju boikoti tõttu lahjake?
Täpselt nii. Mõtlesime paari kaaslasega, et läheme käime ka pressihotellist läbi. Sõime legendaarses Viru grillis, kuhu tavaliselt lihtne inimene üldse ei pääsenudki, ja olime seal ainsad külalised. Viru ülakorruse saalis toimus olümpiafunktsionääride bankett, mille tegi naljakaks see, et suures seltskonnas olid vaid mehed, nende seas ainult kaks naist, keda siis kordamööda tantsitati. Küllap mingi subordinatsiooni järgi reastudes. Vaatasin seda kõike nagu mingit kummalist spektaaklit.
Sul on raamatus hulk tüüpe, kes sulle ilmselgelt ei sümpatiseeri.
Ilmselt.
Ja omaette hea stiilinäide on see, kuidas seda ebasümpaatiat väljendada nii, et liiga halvasti ei ütle. Otseselt solvamata.
Aga mul polegi kommet solvata. Ausalt ütlen niikuinii alati. Kui mingisugusest situatsioonist kirjutades ütlen, et keegi on tainapea, siis nii ma mõtlengi.
Või punavõimu poolt ajupestud väliskommentaator?
Vaat see oli omal ajal huvitav. Eesti Raadios olid inimesed, kes kirjutasid ja edastasid sisuliselt ühesugustel teemadel väliskommentaare, aga mõni üritas seda teha siiski enam-vähem seeditavas vormis – niipalju kui see oli toona võimalik. Samas oli kõrval inimene, kes – mul on see hästi meeles – kasutas näiteks sellist lauset: «Samal ajal kui sotsialismi õied õitsevad, sorgite teie siin kapitalismi mudas.»
Ja siis mõtled, kas see inimene ongi niivõrd ajupestud ja arvabki nii. Või siis on seal taga mingi omakasu. Räägib nii seepärast, et mingeid paguneid teenida. Või lihtsalt seepärast, et temaga ei juhtuks midagi.
See on pikemat analüüsi väärt nähtus, kuidas ja miks on inimene valmis ennast süsteemile allutama.
Täpselt nii. Mul jäidki sellest omad muljed. Mõned olid kõigest hoolimata igapidi mõistlikud ja mõned mitte. Kusjuures ei saa öelda, et ma ise millalgi 70ndatel jamaga ei tegelenud. Vastupidi, täitsa ausalt kirjutan.
Näiteks oli periood, kui tõlkisid noore raadiotöötajana varahommikust õhtuni TASSi välissõnumeid, mis olid sisult lihtsalt tobedad?
Üldjuhul oli see täielik kõnts. Aga ma pidin mingit tööd tegema. OK, ma suutsin end sellelt töölt suhteliselt kiiresti upgrade'ida teise tuppa Tiit Karuksi juurde, kus saime tegeleda toredamate asjadega. Kuigi sekka tuli sealgi vahel nomenklatuurset jama teha, üritasime seejuures mõistusega vastuollu mitte minna. Aga leidus inimesi, kes läksid julgelt.
Mõningase hämmastusega lugesin, et välisuudiste saates «Maailm täna» oli sulle eraldatud paarkümmend minutit
aktuaalse välismaa muusika kommenteerimiseks-mängimiseks.
Kas nüüd just aktuaalse...
Igal juhul mängisid saates sügaval nõukaajal muidu pigem taunitud ingliskeelset muusikat. Koguni punkbändi Sex Pistols, mis tundub tagasi vaadates eriti üllatav.
Sex Pistlolsiga on huvitav, et esiteks polnud mul nende plaati, vaid salvestasin lood Soome raadiost. Eks ma andsin ka mingisugust infi Pistolsi kohta, mis tänaste teadmistega võrreldes polnud loomulikult teab mis adekvaatne. Aga sain aru, et on teistmoodi kutid ja neist võiks saada kobeda kommentaari.
Ja lasti eetrisse?
See saade käis formaalselt välisuudiste alla, aga ega sealsed juhid teadnud lääne rokkmuusikast suurt midagi. Ei teatud ka muusikatoimetuses, kust ma pidin oma lõigule viisa peale võtma.
Siiski täpsustan, kas domineerivas osas pidid mängima nn sotslaagrist pärit välismaa muusikat?
Sotslaagri musa polnud mu rubriigis üldse. Tolleaegne välisuudiste juht Tõnu Laak andis mulle võimaluse mängida just nimelt lääne lugusid. Aastaid hiljem, kui mind enam Eesti Raadios polnud, sain teada, et minu privileeg tulenes ettekujutusest, et sellega kaetakse Ameerika Häält. Toona seda mulle muidugi ei öeldud.
Tähendab, sinu muusikakommentaariga meelitati inimesi Ameerika Hääle kuulamise juurest ära?
No arvati, et meelitati. Aga, oleme ausad, keda sa seal ikka meelitasid. Kes kuulas Ameerika Häält, see kuulas edasi.
Olid enda teadmata süsteemi tööriist?
Olin jah. Aga raamatus kirjutan ka, et kui oma saatega segasin kedagi Ameerika Häält kuulamast, siis palun vabandust.
Peame rääkima kurikuulsast Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni jalgpallimatšist 1980. aasta sügisel.
Raamatus räägin sellest oma vaatevinklist…
/nginx/o/2020/03/05/12990918t1h2dc4.jpg)
See on sündmus, millest on eri aegadel väga palju tõlgendusi ja kirjeldusi kirjutatud ja räägitud.
Keegi kirjutas vist isegi, et tegu oli juba varem planeeritud organiseeritud vastuhakuga nõukogude võimule jne. Kuna ma ise olin üks neist, kes seda matši korraldas, ütlesin juba toona, et see oli lihtsalt jalgpallimatš, mis läks käest ära. Tulge mõistusele! Ärge otsige siit seda, mida pole. Aga kuna (tele- ja raadiokomitee – R. R.) masinavärk oli hakanud juhtidest alates jõuliselt vastu päid saama, asuti loomulikult ka altpoolt n-ö pärissüüdlasi otsima. Ja lõpuks need leiti.
Tiit Karuks ja Mart Ummelas Eesti Raadiost said eetrikeelu. Karuks selle eest, et tema oli see, kes kutsus Propelleri sinna esinema. Jõuti ju lõpuks selleni välja, et Propeller oligi kõige kurja juur. Ja Ummelas selle eest, et kommenteeris mängu ajal platsi servas. Kuna ma ise mängisin, ei tea ma, mida ta seal täpselt kommenteeris…
Kommenteeris koos näitleja Urmas Kibuspuuga.
Just nimelt. Ju leiti, et need kommentaarid olid sobimatult kahemõttelised või midagi sellist. Ühesõnaga, Ummelas sai karistada nende eest. Ja mina vaatasin, et kui mu kaaslased on niimoodi hammaste vahel, ei taha ka mina enam raadios olla.
Huvitav on see, et kui sa raadiosse tööle läksid, olles ise veel Tartu ülikooli tudeng, tundus see vabam kui näiteks televisioon või trükiajakirjandus.
Mulle tunduski raadio ideoloogiliselt vabam ja ka huvitavam, mitmekesisem ja rohkem võimalusi pakkuv kui näiteks trükiajakirjandus. Kirjutavat pressi töökohana ma päris kindlasti ette ei kujutanud. Mis puudutab võrdlust televisiooniga, siis tagantjärele olen ise arvanud, et ju valisin raadio seepärast, et mulle tundus, et kui teen seal saate ja mängin selle hea helioperaatoriga kokku, siis võib tehniliselt saavutada samasuguse taseme nagu näiteks Soome raadio või, miks mitte, Radio Luxemburg – ma ikkagi jälgisin, mida ja kuidas läänes tehakse. Raadios oli endal võimalik kvaliteeti kontrollida. Sul oli muusika, oli sõna. Said miksida ja põnevaid signatuure vahele panna – raadios sai hea tahtmise korral teha ägedaid asju. Tele puhul, oleme ausad, polnud kvaliteet näiteks Soome MTVga isegi mitte võrreldav. Nagu öö ja päev.
Kusjuures televisiooni mind ju kutsuti. Tegin Leo Karpiniga üht päris ägedat koostööd – miskit aastavahetuse sõud, kus Karpin tegi tolle aja kohta, tõesti, noortepärast ja moodsat saadet. See oligi äge. Aga järgmiseks läksin telesse tegema (kergetööstusminister – R. R.) Jüri Krafti ministeeriumi tolmust reklaamsaadet «Argiasjust pühapäeval». Seal oli tehnikaga seis kasin. Kõik oli kasin ja neetult tüütu. Mõtlesin aina, kuidas ära tulla.
Tulen korra raadio juurde tagasi. Läksid sinna, nagu raamatust välja lugesin, ikkagi vaimustusega. 1980. aasta lõpuks oli vaimustus asendunud masendusega?
Sellele jalgpallimatšile, mis oli septembris, järgnes lõputute süüdistuste ja koosolekute rida, kus pidid kuulma ikka pesuehtsat lollust.
Küllap hakati toimetuse töös n-ö kruvisid keerama?
Kindlasti ka seda. Aga inimesi süüdistati asjade eest, mida nad ei olnud teinud. Pandi püsti väiteid, mis olid täiesti absurdsed. Loomulikult pettusin ja ütlesin ka välja, et ei taha seal majas oma suud enam lahti teha.
Teen põike muusikasse. Aega, mil olid kirglik melomaan – ostsid, vahetasid ja kogusid lääne artistide heliplaate. See kõik oli terve…
Terve teadus.
Ja ka äri. Aga kuivõrd sa julged end tänapäeval melomaaniks nimetada?
No väga piiratult. Ma muidugi kuulan muusikat, kui on aega…
Selline kirglik plaadiostja, nagu olid noorena, sa enam ei ole?
Ei. Kuulan AppleMusicust voogesituses asju, mille kohta olen enne lugenud, et see on uus, huvitav ja põnev.
Näiteks?
Meedib Billie Eilish, Post Malone ja ka Sofi Tukker, kes tuleb aprillis siia esinema. Ja näiteks Lizzo. Mäletan, et kui kuulasin Lizzo esimest hitti „Juice“, ütlesin (muusikamänedžer) Sandra Sersantile, et sellest tuleb suur asi. Kui Lizzo kerkis Billboardi edetabelis esimeseks, saatis Sandra mulle sõnumi: "Näed, läkski nii, nagu ütlesid."
Vana diskori kõrv tundis hiti ära.
Eks mõnikord mõistad ikka, kus ja mis konks mõnel lool on.
Väga sageli jäävad inimesed oma lapsepõlvemuusikasse kinni. Seda muusikat, millega noorena kasvasid, jäädki armastama. Või siis seda, mis meenutab n-ö vana armastust?
Mul seda ei ole.
Ei pöördu tagasi oma diskoripõlve hittide juurde, mis olid toonase maitse järgi pigem pehmema roki lood?
Tead, seda kõike olen juba piisavalt kuulanud. Retro FMi hommikute tarvis stoorisid otsides tuletan mõistagi ka vanu asju meelde, aga vabal ajal kuulan ikka uusi artiste.
Kas uus muusika ei kohuta?
Selles ongi nali, et kui loen näiteks Facebookist vanade muusikute undamist mõminaräpi teemal – et see polevatki midagi, mida kuulata –, siis pean ütlema, et mulle meeldib. Näiteks meeldib Nublu väga. Ta «Rotterdam» või «Für Oksana» on mu meelest hästi nutikad laulud. Ja räpiduo Clicherik & Mäx on vahva. „Käed üles“ ja „2 D tüdrukud“ on mõnusad lood.
Tulid kohtumisele klapid peas. Mida kuulasid? Nublut?
Praegu kuulasin mingit podcasti. Aga üldiselt ei kuulata tänapäeval mitte enam terveid plaate, vaid üksikuid lugusid. Näiteks Sip€lga 14 päris terve plaat mulle eriti ei meeldinud, kuigi mingid lood on toredad. Ja Pluuto „Veenus“ oli vahva. Olen käinud 5Miinuse kontserdil, kui nad alles alustasid, ja see oli päris äge. Nüüd, kui nad on rohkem meinstriim, nii palju ehk enam ei meeldi. Aga meeldib meie Rita Ray, mis mahub mu meelest kenasti kuhugi Amy Winehouse`i ja Diana Rossi vahele. Ja kodumaine uus tegija Yasmyn. Eestis on palju head muusikat.
Vabanda, et ma sind tüütu küsimusega tülitan, aga kas tänavune Eesti Laul pakkus su kõrvale midagi?
Vaat ma kahjuks ei näinud finaalsaadet. Nägin ainult hindamist. Enne olin neid lugusid muidugi kuulanud. Ütleks siis, et rahvusvahelise žürii arvamusega olen ma väga päri. Rohkem ei tahakski kommenteerida.
Läheme aega, mil olid staardiskor: terve seiklusrikas periood su elus, mis sai alguse umbes nii, et kui läksid Tartusse ülikooli õppima, oli väikesel seltskonnal kombeks kuulata hardalt värskemaid progeroki plaate.
Umbes nii, jah.
Sulle ja mõnele ärksale sõbrale tundus, et see kuulamine võiks olla vägevama vungiga. Võiks teha pidu ja tantsu. Nii sai ülikooli klubist peagi NSV Liidu esimene diskoteek. Kui kindlalt seda öelda võib?
Arvatavasti ikka oligi. Mäletan, et kui kõmu meie diskoteegist hakkas laiemalt levima, hakkasid Moskvast ja mujaltki NSV Liidust meil külalised käima. Tuldi imeasja spetsiaalselt vaatama. Saabusid ajakirjanikud miskist üleliidulisest lehest – äkki näiteks Komsomolskaja Pravdast –, kes kirjutasid artikli, kuidas meil diskoteegis asi toimis. Pärast seda hakkas tulema hulgi palveid, et selgitaksime, kuidas on asi korraldatud. Kõik ju kujutasid ette, et meil on miski põhikirja ja tegevusjuhendiga ametlik värk. Aga polnud meil midagi ametlikult korraldatud. Kõik oli ise välja mõeldud. Ühesõnaga, kui keegi väidab, et meil Tartus ei olnud NSV Liidu esimene diskoteek, siis kirjutagu omad memuaarid ja andku teada.
70ndate algus oli Nõukogude Eestis siiski jäik aeg. Et üsnagi vabameelsel diskol lasti tegutseda, tundub üllatav.
Raamatu ühes peatükis ma seda ka analüüsin, sest eks mind ennast huvitab see tagantjärele samamoodi.
Tuldigi miskil koosolekul välja jutuga, et klubis lärmab roiskuva kapitalismi muusika järgi Radio Luxembourg, mis tuleks kinni keerata.
Ajad olid ju keerulised?
Restoranid pandi kell 23 kinni ja bändid pidid esitama repertuaari, kus kindel osa sotsmaade ja nõukalauludel. Pidi olema osalt venekeelne repertuaar. Ja samal ajal polnud meil diskoteegis selliseid piiranguid. Kütsime nii, et vähe ei olnud. Ju siis arvati või usuti, et see ongi ametlikult organiseeritud värk. Tõsi, mingil hetkel hakati ka turja. Ülikooli komsomolikomiteesse, kes seda klubi omalt poolt pidi kureerima, hakkasid tulema mingid kummalised signaalid. Mingisugused õigusteaduskonna tüübid, tõenäoliselt kellegi mahitusel või käsul, üritasid kogu üritust kinni keerata. Tuldigi miskil koosolekul välja jutuga, et klubis lärmab roiskuva kapitalismi muusika järgi Radio Luxembourg, mis tuleks kinni keerata. Oli küllaltki pingeline olukord. Aga koosolekut juhatanud Igor Gräzin oskas oma juristiandega selle süüdistuse kõrvale suunata.
On arvatud, et kuna ülikooli klubi kunstiline juht oli toonase mõjuka ametniku Ilmar Mossi õde, oli just seetõttu võimalik seal vabalt diskotada.
Võis nii olla, aga ei pruukinud. Ma küsisin Anneliis Mossilt selle kohta otse. Tema väitis, et ta oma venna käest katust ei palunud. Pigem oli põhjus selles, et keegi lihtsalt ei teadnud, kelle vastutusalas see diskotamine võiks olla. Klubi vaatas, et tal on vaja üritust, kus inimesed käiks ja piletid müüksid. Linna parteilased vaatasid, et ju on mingi ülikooli värk. Ülikooli parteitegelased mõtlesid arvatavasti, et see on mingi komsomoli ehk noorte üritus… Kurat sellega! Las sebivad. Ja ega ka KGB hakanud turja. Selge, et keegi nende omadest seal diskodel ka tantsis, aga kuhugi vaibale meid ei kutsutud.
Olid tuntud ja menukas staardiskor, ometi otsustasid n-ö kuulsuse tipul loobuda. Miks?
Ei salga, olingi popp poiss. Mulle pakuti astronoomilisi summasid näiteks selle eest, et minna pulma mängima… Aga millalgi sai sellest kõigest kõrini. Toomas Tiivel, kes oli minust paar aastat vanem, läks ülikoolist ära. Ja teiseks olin ma selleks ajaks kõike seda, mis menuga kaasnes, piisavalt palju kogenud. Kõike seda hullumaja ja rahvamasse. Ja siis tuli mu ellu tegelikult raadio, mis oli märksa suurem auditoorium ja hoopis teine asi. Ühesõnaga, tüdinesin sellest diskovärgist ja panin poe kinni.
Sa siiski tegid come-back'i diskoripuldi taha?
See oli juba raadiopäevil. Tuli tänu sellele, et avastasin pärast mingit raadiopidu, kus oma maja rahvale muusikat mängisin, et seal on tolle aja kohta väga korralik välismaine tehnika. Saund oli jube hea! Mõtlesin, et kui õnnestuks seda tehnikat kuidagi laenata, siis võiks sellega mööda maad tiirutada küll ja oleks täitsa lahe. Ja oligi üks kutt, kelle abiga sain tehnika raadiomajast kätte ja siis käisime mõnda aega halturtsi tegemas. Aga see vaimustus sai otsa, kui olin saavutanud sellise kuulsuse, et mind kutsuti suisa Toompeale ülemnõukogu presiidiumisse mängima.
/nginx/o/2020/03/05/12990922t1he2b8.jpg)
Selleks ajaks olid jõudnud mängida Tallinna liiklusmiilitsa peol. Aga et ka ülemnõukogu soovis diskot – see kõlab juba väga naljakalt. Väga raske on ette kujutada, kuidas vanad parteilased moodsate lääne rütmide järgi tantsu vihuvad.
Aga nad tahtsid. Miski Toompea emissar käis Eesti Raadio direktori kabinetis minuga sel teemal läbi rääkimas. Direktor oli muidugi kohe nõus: anname võimud ja värgid, mingu ma aga. Ja ta oli väga üllatunud, kui ütlesin, et ei lähe mingil juhul.
Toonast olukorda teades tundus see olevat pakkumine, millest ei saanud loobuda.
Täitsa võimalik, et parteilaste tantsitamine oleks andnud miski ametliku tunnustuse – näed, oledki ENSV teeneline diskor või midagi sellist. Aga – ei. Ju ma tajusin ära, et see pole enam see. Eks proovisin säärasele hirmsale keskpärasusele oma sisemuses protesti avaldada. Võib-olla ma veel tegin siin-seal mõne disko, aga lõpuks tuli otsus: aitab!
Aga praegu? Kas sind ei paelu mõte käia vahel pidudel oma vanu lemmikuid mängimas? Nagu Eiki Nestor näiteks.
Mind ei paelu, ehkki saan neid pakkumisi endiselt päris palju. Näiteks seoses üritustega – olgu või Tartu Ülikooli juubel –, mis on natuke minuga seotud. Või korraldavad vanemad inimesed nostalgiapidusid ja kutsuvad. Teinekord on kutsujaks noored, kes leiavad, et jube lahe oleks, kui plaate mängiks näosaate kohtunik. Aga – ei! Pole mingit huvi ega põnevust. Mõtlen, et kui ma mingil põhjusel tõesti leiaksin motiivi, et diskorina välja tulla – mida oleks siiski raske leida –, peaks see eeskätt mulle endale huvitav olema. Peaks olema – ma ei tea – mingisugune enneolematu stiil või production, mille jaoks peaks aasta otsa tööd ja trenni tegema jne. Aga selleks peaks olema motiiv. Aga kuna seda pole, ega ei viitsi.
Nostalgia?
See mind ei köida. Ei teki küsimustki.
Paraku ei jõudnud me paljust, millest on su raamatus juttu, rääkida. Ja polegi vast vaja. Las avastamisrõõm jääb lugejale. Mis sa arvad, kuidas su lugudel läheb?
Kui olin raamatu tekstiga valmis saanud, siis ma ei teadnud, kas see üldse kõlbab lugeda või mitte. Ei tahtnud lähematele tuttavatele-sõpradele lugeda anda, sest tuttavad, nagu ikka, patsutavad õlale ja kiidavad, et näe, kirjutasidki täitsa ise raamatu. Mõtlesin, et kui teen Varrakuga koostööd, siis annan lugeda kirjastuse peatoimetajale Krista Kaerale, keda ma usaldan kirjanduse asjus absoluutselt. Ju temalt kuulen vähemalt ausat hinnangut. Ja kui ta helistas ja ütles, et pole aasta jooksul nii palju naernud kui mu käsikirja lugedes – ja küllap ta on ikka väga palju tekste lugenud –, langes mul nagu kivi südamelt. Tähendab, see tekst on vähemalt naljakas. On vähemalt õige. Ma tahtsin, et mu raamat ei oleks igav.
Jätad lõpus õhku mõtte, et kui see lugejale meeldib, siis võid kirjutada ka järje. See tähendab veel üht raamatut. Kui tõsiselt oled sellele mõelnud?
Ei ole ausalt öeldes mõelnud. Ootan ära, millist vastukaja saan. Kui vastukaja on hea, inimestele raamat meeldib ja nad loevad, siis olen happy. Tuleb tunnistada, et esimesed vastukajad on olnud küll erakordselt positiivsed.