Altkäemaks meie õigusruumis

Jüri Adams Foto: Mihkel Maripuu

Pärast seda, kui Harju maakohtus lõppes Edgar Savisaare ja teiste altkäemaksu andmise-võtmise kohtuprotsess, on Eesti ühiskonnas laialt tunda rahulolematust ja pettumust selle tulemustega. Ei oska nimetada selle kohtuasja ühtki külge, mille suhtes ei oleks keegi avaldanud rahulolematust: kes mõisteti süüdi, kes õigeks, kelle suhtes lõpetati asi aegumise tõttu või muul põhjusel, keda ja kuidas karistati jne. Professor Jüri Saar näiteks ei olnud rahul sellega, et tõde selgus väga vähe (vt Sirp, 31.01).

Julgen siiski arvata, et rahulolematuse põhjused on pigem meie riiklikus elus laiemalt. Eesti ühiskonnas olid selle protsessi suhtes väga suured ootused. Need olid paraku ebarealistlikult suured.

Tegelikult tuleks seda kohtuprotsessi näha ja hinnata hoopis keskmist mõõtu imena. Seda kolmel põhjusel: esiteks, et see üldse algatati; teiseks, et kohtuprotsess toimus ja kulges esimeses kohtuastmes lõpuni; kolmandaks, et osalt saavutati siiski süüdimõistvad otsused. Mulle tundub see kõik imena ka seepärast, et niisugustel puhkudel tavaline põhjendus, mille järgi määravaks said süüdistuse ja uurimisega tegelenud inimeste töökus, energia, oskused – mis on kõik ju õige –, ei paista küllaldane. Ei saa ka väita, et tegemist oleks ühe ajastu – nimetaksin seda siinkohal nõukogude tüüpi korruptsiooni domineerimise ajastuks – lõpu algusega. Kaugel sellest.