Mihkel Kunnus: elukestev õpe kui arengupeetus

Teiste imetajate elus on õppimine ja uue teadmisele avatud olek mööduv arengustaadium, inimene jääb aga sellesse staadiumi pikalt, kui mitte kogu eluks. Foto: Anup Shah/Scanpix

Inimese on teinud evolutsiooniliselt nii edukaks omadused, mis tulenevad ühte kasvuetappi kinnijäämisest, mitte kestvast arengust. Paradoksaalselt kehtib see ka kultuurilises arengus, kirjutab Mihkel Kunnus.

Hiljuti anti välja järjekordsed teaduse aastapreemiad. Sotsiaalteaduste alal pälvis preemia teadustöö «Piire ületav haridusuuendus tehnoloogiapõhiste teadusuuringute toel». Teaduste Akadeemia kaastekst sellele algab nõnda: «Inimkonna teadmised kasvavad eksponentsiaalselt, lausa plahvatuslikult, kuid õppimisvõime üldjuhul lineaarselt. Nutikad lahendused, teisisõnu, teaduspõhine innovatsioon hariduse eri tasanditel võib õppimise efektiivsust mitmekordistada. Töörühm on seadnud eesmärgiks vaadelda koos selleks vajalikke perspektiive, nt mängulistel elementidel põhinevad digilahendused ja vastav õpidisain, õpetajate koolitamine ja uudsete digilahenduste kasutamise motiveerimine ning laste õpiedukuse analüüs ning kuidas seda mõjutavad uued digilahendused.»

Jah, ikka kiiremini, ikka efektiivsemalt, ehk lausa mitmekordistada õppimise efektiivsust. Olgu kõrvalepõikena öeldud, et siin paneb füsioloogiline areng piiri ette. Arenev inimaju ei ole nagu paisuv kõvaketas või võimsamaks muutuv protsessor, mille täisvõimsuse rakendamiseks tuleks vingemaid liideseid leiutada, vaid orgaaniliselt kasvav elund, mille igale arengu­etapile vastab ka oma kognitiivne laad, sestap ei tööta infotehnoloogilistest arengutest vaimustunud analoogiad siin kopika eestki.

Õppimise efektiivsuse mitmekordistamise idee võimaldab aga osutada huvitavale intriigile inimese bioloogilises olemuses, täpsemalt ühele olulisele kujunemismehhanismile, nimelt neoteeniale. Homo sapiens on neoteeniline liik. Mis on neoteenia? Mart Viikmaa akadeemilises sõnastuses: «Neoteenia tähendab somaatilise arengu pidurdust, vormimuutuste ja kasvusuhete sellist aeglustumist, mis põhjustab täiskasvanud organismi sarnasuse fülogeneetiliste eellaste juveniilvormidega. Neoteenilise organismi ontogeneetiline areng on venitatud, tema postnataalses arengus jätkuvad eellase lootele iseloomulikud vormikujunduse ja kasvukiiruste suhted; ta säilitab ka suguküpsuse staadiumis (mis saabub tavaliselt suhteliselt hilja) eellase lootelisele või neonataalsele arengujärgule omaseid struktuure, proportsioone ja funktsioone.»

Maakeeles kõlaks see siis umbes nõnda: inimene on lapsik loom, kuna on oma eellase noorukiea arenguetapi venitanud terve elu pikkuseks. Inimese erakordne kog­nitiivne võimekus tuleb sellest, et kui «normaalsed loomad» arenevad õppimisvõimest – noorloomale iseloomulikust arenguetapist – välja, siis inimene eriti ei arene.