Marko Rillo: millist tööd õpetab tööõpetus?

Marko Rillo. Foto: Erakogu

Meie tütred õpivad endiselt tikkimist ja pojad puulusikate voolimist. Kuidas tööõpetust laiendada ja tänapäeva töö nõudmistele lähendada, kirjutab EBSi innovatsiooni õppejõud Marko Rillo.

Tööõpetus tundub tähtsusetuim õppeaine. PISA seda ei mõõda, tunde on vähe, hindeid ei panda ja üleüldse – vaja läheb seda ainult neil, kes ülikooli ei pääse.

Me suhtume tööõpetusse asjatult ükskõikselt. Võib-olla on aeg selle sisu põhjalikult ümber mõelda. Tööõpetus saadab lapsi koolis 464 tunni ulatuses. Piisav maht, et sellele rohkem tähelepanu pöörata.

Tööõpetusega on kaks probleemi. Esiteks, vananenud õppekava – jaotus käsitöö, kodunduse ja tehnoloogia vahel ei toimi. Teiseks, koolide ja õpetajate võimekus ei tule vajadustega kaasa.

Mis «tööd» peaks tööõpetus õpetama? Meie vanavanemad töötasid põllul või vabrikus. Tänapäeval töötame valdavalt kontorites või teenindusasutustes. Mitu ametit on kadumas. Tekkinud on uued, mis nõuavad täiesti uusi tööoskusi: kasutajakogemuse disainerid või mobiilirakenduste arendajad.

Samas õpivad meie tütred endiselt ristpistet, kudumist ja heegeldamist. Poegi pannakse puu­lusikaid voolima või lõikelaudu graveerima. Kui küsida, miks, siis vastatakse, et lapsed saavad nii arendada käelisi oskusi ja ilumeelt. Peale nimetatute on selleks ju teisigi võimalusi. Riikliku õppekava käsitöösektsiooni võiks nimetada rahvakunstiks, sest see on niivõrd tulvil ornamentikat. Jah, rahvakunst on oluline, aga kas nii suures mahus?