Romaan nagu Rubiku kuubik: liiga «Väike Ferdinand»

Kaur Riismaa esitlemas 2015. aastal. oma esikromaani «Pimeda mehe aiad». Foto: Viktor Burkivski

Kaur Riismaa romaani «Väike Ferdinand» puuduseks on tegeliku ja väljamõeldu, ajalooliselt akuraatse ning kontrafaktilise, naljana mõeldu ja tõsiselt võetavust eeldava haakekoht.

Kaur Riismaa uus romaan «Väike Ferdinand» sunnib lugejat küsima: kuidas üht raamatut lugeda? Kitsamalt – kuidas lugeda just seda, Kaur Riismaa raamatut; aga ka laiemalt – kuidas üleüldse tuleks raamatuid lugeda? Mis positsioonil on lugeja, mis positsioonil tegelased ja tegevus? Kellel on looja roll, kes pelgalt imetleb loomingut ning kuivõrd kehtib väide, et teos sünnib autori, raamatu ja lugeja ühistööna?

Vähemalt siinlugeja jaoks kerkisid need küsimused üles mitte lugemise kestel, vaid pärast raamatu lõpetamist, mil selgus, et nii mõnigi küsimus ei saanud selget vastust, või vastupidi – ilmnes, et mõnele raamatu lõpus kerkinud küsimusele leidus vastus juba teose keskel, isegi esimeses pooles.

Ja see on huvitav, sest iseenesest üsna sirgjooneliselt jooksvat lugu jälgides tundub esmapilgul kõik justkui korras olevat – on tegelased ja tegevus, on algus, keskpaik ja lõpp ning kõik see üldjoontes korrektses, harjumuspärases ja enam-vähem selges järjekorras.