Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/26/6280385t1h8ece.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/03/10/13000587t1he75e.jpg)
- Inspiratsioon reklaamidest
- Soorollid turunduses
- Ihade reprodutseerimine
- Eesti kohutav kodanikupoliitika
KUJUTISTE LUMM. Marge Monko kunstiteoste puhul on keskne küsimus see, kuidas piltide abil soorolle (taas)toodetakse.
Kunstnik Marge Monko uurib oma teostes, kuidas on omavahel seotud naine, visuaalkultuur ja tarbimisiha. On ju selge, et igasugused pildid ja kujutised avalikus ruumis mõjutavad inimest – õpetavad nii-öelda «õigesti» mõtlema. Oma kunstipraktikas võtab Monko säärased, juba olemas olevad, tugevalt laetud kujutised ning töötleb neid. Näiteks paneb ta pildid uude konteksti või toob nende ajaloo ja varjatud eeldused uut moodi nähtavale. Viimastel aastatel on Monko saanud palju inspiratsiooni vanadest reklaamidest. Hiljuti sai Berliinis näha tema näitust «Flawless, Seamless». Näituse eelviimasel lahtiolekupäeval avas kunstnik oma loomingu tagamaid laiemalt.
Kuidas see näitus «Flawless, Seamless» alguse sai?
Minuga võttis ühendust galerist Russi Klenner, tema oli minust ja minu töödest kuulnud Folkwangi muuseumi näituse kaudu, mis mul eelmisel kevadel Essenis oli. Ja siis ta pakkus mulle juba väga lühikese aja järel seda näitust siin. Ta lendas oma abikaasaga Tallinna, nad käisid mul stuudios külas. Ma näitasin talle oma töid ja siis hakkasime koos valikut tegema. Ta on ise galeristina hästi hands-on – väga palju arutasime temaga koos, milliseid töid näitusele panna.
/nginx/o/2020/03/10/13000588t1h9b67.jpg)
Kas on mingid leitmotiivid või mingid ikka ja jälle korduvad teemad, mis kõiki su töid ühendavad?
Võib-olla viimase kuue-seitsme aasta töid iseloomustab reklaampiltide kasutamine või nendest inspiratsiooni saamine. Ma kasutan hästi palju apropriatsiooni meetodit – eesti keeles nimetatakse seda vahel ka «kohaldamiseks». Teisisõnu, kasutan juba olemas olevaid pilte ja kujutisi ning töötlen neid ümber oma eesmärkide huvides.
Motiividest on jäänud – tänu mingitele konkreetsetele tootegruppidele – palju käemotiive (kuna ma olen tegelenud nii käekellade kui ka teemantide müüdi uurimisega) ja ühtlasi jala- või sääremotiive (kuna mind huvitab, kuidas mingeid naiselikke motiive üritatakse edasi anda, näiteks tootepakenditel või reklaamides).
Mainisid, et kasutad sageli juba olemas olevaid pilte – asetad neid uude konteksti ja töötad nendega siis edasi. Kuidas see autorlusega seostub, mis hetkest on su enda jaoks tegu päriselt uue teosega?
Ma arvan, et sellest hetkest, kui sa annad pildile uue konteksti, à la sa reastad ta mingite teiste kujutistega, nagu ma näiteks siin seerias «Kümme pärast kümmet» teen. Nad on üheskoos mingis fotoseerias. See juba muudabki nende staatust. Ja sinna taha tuleb ka kõik kunstnikupraktikaga seonduv – need kujutised asetuvad diskursiivsesse konteksti.
Sellega seoses meenub üks naljakas lugu: kui mul oli Folkwangi muuseumis näitus, siis valiti plakatile üks reklaami reproduktsioon, kus oli modell teemantsõrmusega. Alguses ma ei mõelnud selle peale eriti, aga kui ma mingi hetk nägin, et ta oli näituseplakatiks tehtud – nägin seda plakatifaili –, siis mõtlesin küll, et appi, kui see pannakse igale poole linna, avalikku ruumi, siis võib sellest küll mingi jama tulla.
Ihade tootmises ja reprodutseerimises on fotograafial olnud tohutu roll. Seepärast mind huvitabki, kuidas neid pilte natuke dekonstrueerida.
Siis ma helistasin näituse kuraatorile ja ütlesin, et võib-olla ikkagi vahetame selle näituse reklaamfoto ära, mille peale ta vastas: «Marge, sa oled apropriatsioonikunstnik! Sul on õigus seda teha!» (Naerab.) Et ära pabista, sa oled juba andnud oma töödes teise konteksti, see ei ole mingi copyright’i rikkumine.
Mis sind nende reklaamikujutiste juures kõige rohkem köidab? Mis tõmbab nende poole?
Nad on osa mingist teatavast kultuuriloost. Iga reklaam on oma ajastu nägu, eks. Isegi kui tal ei ole sotsiaalset või ühiskondlikku allteksti, siis ta ikkagi lõpuks – kasvõi selle järgi, kuidas naisel on maniküür tehtud – hakkab oma ajastust kõnelema. Ma kasutan oma kunstis praegusaegseid reklaame ka, aga näiteks siin näitusel on mul valdavalt selliseid vintage-kujutisi. Või nagu inglise keeles ka öeldakse, mid-century images.
Nad räägivad väga selgelt oma ajastust. Ja see on minu meelest ka põhjus, miks nad on huvitavad. Näiteks selles kontekstis, kus mina üles kasvasin, puudusid sellised asjad nagu reklaamid peaaegu täielikult. Telekas võisid mingeid klippe näha, aga välireklaami polnud. Võib-olla tänu sellele oligi kogu niisugune kujundimaailm – kõik, mis oli läänelik – ihaldusväärne. Nii et ma arvan, et huvi nende piltide vastu on kuidagi sealt pärit.
/nginx/o/2020/03/10/13000589t1h372a.jpg)
Aga mind huvitab reklaamide juures ka see, kuidas soorolle läbi eri kümnendite näidatud on – ja reklaamid on ju tegelikult puhas konstruktsioon. Mõnes mõttes võib nende kohta öelda ka fantaasia, aga nad on ju kõik oma ajastu peegeldused. See on huvitav, kuidas reklaamid korjavad ühiskondlikest liikumistest asju üles ja püüavad sealt mingit kasu lõigata. Kasvõi see lause «Women of the World, raise your Right Hand» 2003. aastast – on tekkinud piisavalt naisi, kes on piisavalt jõukad, et endale ise teemantsõrmust osta. Aga samas, kui mõelda selle slogan’i peale, siis see võiks ju vabalt olla mingi Ameerika kodanikuliikumise slogan kusagilt 60ndate lõpust. Reklaamimaastik püüab kogu aeg neid sotsiaalseid suundumusi enda kasuks tööle panna.
Soorollide suhtes saab kriitiline olla üsna mitut moodi… Millist sa ise eelistad?
Noh, see puudutab nii sügavaid inimeseks olemise kihte – kuidas me tahame oma elu elada ja milliseid võimalusi me inimestena endale tahame. Minu taust on fotograafia – vaatangi nende probleemide peale läbi kujutiste ja piltide. Terves selles diskursuses, mis puudutab reklaamimaailma või näiteks ihade tootmist ja reprodutseerimist, on fotograafial olnud tohutu roll. Seepärast mind huvitabki, kuidas seda natuke dekonstrueerida ja uurida, mis vahendid need on, millega neid müüte luuakse või kuidas neid pilte konstrueeritakse.
Kas kunstinäitus võib maailma muuta?
Ma ei tea, kas muuta, aga see saab mõjutada vaatajat, temaga kõneleda – võib-olla muuta ka mingeid perspektiive… Ma võin tuua sellise näite: kui ma tudengina kunstiakadeemias õppisin, jõudsid mulle mingid teemad või küsimused kohale just nimelt kunsti kaudu.
Näiteks aastal 2005 või 2006 ei rääkinud eestlased sellest, kuidas vene vähemus oma hallide passidega toime tuleb ja milline nende olukord on. Siis hakkas Tanja Muravskaja oma töid tegema, siis hakkas ka Kristina Norman oma töid tegema. Ja siis mingil hetkel, tänu nende töödele jõudis mulle ka see teema kohale. Et senine kodakondsuspoliitika on – viisakalt öeldes – täiesti kohutav.
Ja kui kunst suudab mingeid selliseid teemasid teadvusesse tuua või nähtavaks muuta, siis on ju hästi. Isegi kui ta laiemaid masse ei informeeri.
/nginx/o/2020/03/10/13000590t1h862f.jpg)
Aga kas osa – näiteks algmaterjalina reklaame kasutavate tööde – presenteerimise puhul ei teki teatavat ohtu, et need kunstiteosed taastoodavad võimusuhteid, mille suhtes nad kriitilised on?
Ei, ma arva, et nad taastoodaksid võimusuhteid. Ma küll kasutan tihtilugu samu pilte ja kui sa mõne mu töö peale vaatad, siis nad on, jah, atraktiivsed (see element on hästi oluline), aga ma arvan, et kui nad siin mingisuguses koosluses näitusel väljas on, siis see mulje, mis eri tööde koosmõjul tekib, on ikkagi midagi muud kui reklaami puhul.
Mis järgmiseks plaanis?
Ma valmistan ette ühte näitust Kai kunstikeskuses, see avatakse juunis. Aga rohkem ma sellest praegu rääkida ei saa.
CV
Marge Monko (snd 1976)
Henkel Art Awardi 2012 laureaat
2015. aastal osales ISCP residentuuris New Yorgis
Kunstnikupalga saaja 2016–2017 (1,5 aastat)
Alates 2017. a Eesti Kunstiakadeemia professor ja fotograafia osakonna juhataja