Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/11/30/13505346t1h52f4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/03/10/13000727t1hf2c8.jpg)
Puudega inimeste kohta on tervete peas stereotüübid, mis neid lahutavad, samuti koonduvad puudega inimesed eraldi ühingutesse. Koonduda võiks aga hoopis kokku ja millegi muu alusel kui lihtsalt puue, kirjutab sügava liitpuudega noor Loretta Kruusimäe.
Olen elanud kogu oma elu sügava liitpuudega ning kokku puutunud liiga paljude stereotüüpidega. Puuetega inimesi koondavad eri ühingud, aga ma arvan, et kuna puuded on väga erinevad, ei peaks neist ühingutest tegema oma elu sisu. Sellega lõikavad puuetega inimesed end ülejäänud ühiskonnast ära. Võib-olla peaks looma hoopis selliseid ühinguid, mis toovad puudega inimesed ja terved kokku, ja nad teevad koos n-ö tavalisi asju: lähevad kinno, teatrisse, räägivad niisama juttu. Ma usun, et see töötaks paremini kui messid ja loengud.
Puuetega inimestega seotud stereotüüpide tõttu kannatavad kõik. Omast kogemusest sügava liikumis- ning kõnepuudega inimesena saan öelda, et tihti arvatakse, et järelikult on mul ka vaimne puue. Minuga vesteldes vaadatakse esimesena mu saatja otsa ja küsitakse mu elulugu, isegi kui saatjaks on lihtsalt autojuht. Teinekord, kuigi paberitest on selgunud, et mu intellekt on eakohane ja mul ei ole eestkostet, helistavad ametnikud ikkagi mu emale, justkui eeldades, et ema otsustab mu elus kõike. Seaduse silmis on mu ema tegelikult kõrvaline isik ja on isegi seadusvastane hakata kellegi teisega peale mu enda minu asju arutama. On siiski ka häid näiteid – minuga suhtlevad otse ja kenasti DPD kullerid, kes toovad mulle netipoest tellitud kaupa.
Terve inimene võiks julgelt tulla ligi ja näha puude taga inimest. Ka puudega inimesed võiksid olla avatumad tervetega suhtlema.
Puuetega inimeste koondumise vaimus imestatakse ka, et mu parim sõber on terve meesterahvas. Ma saangi enamasti paremini läbi tervete või endast tervemate inimestega. Seda aga pannakse imeks, sest «terved ju ei mõista minusuguseid» ja eeldatakse, et ma kuulun puuetega inimeste ühingutesse ja võitlen hommikust õhtuni nende õiguste eest. Mul ei ole midagi selliste puuetega inimeste vastu, kes on väga aktiivsed ja tahavad midagi paremaks muuta. Mina lihtsalt pole seda tüüpi.
Mind aitab rohkem tervetega suhtlemine. Ma tahaksin, et ka täiesti terved noored hakkaksid aru saama, et puuded on osa meie ühiskonnast ja väga palju on meie riigis selles valdkonnas teha.
Tervete ja puuetega inimeste ühingute juurde tagasi tulles – ehk algul liituksid tervetest nendega ainult puudega inimese sugulased. Kuid koolid võiksid käia ka ekskursioonidel hooldekodudes ja lastekodudes, et saadaks aru, et puuetega inimesed on suur osa ühiskonnast.
Rohkem võiks ka olla arusaamist, et mõni näide meediast ei tähenda, et kõik puudega inimesed on maru tublid või vastupidi, täiesti abitud. Küll aga on kõik väärt normaalseid elutingimusi ning mõistvat ja toetavat suhtumist. Terve inimene võiks julgelt tulla ligi ja näha puude taga inimest. Ka puudega inimesed võiksid olla avatumad tervetega suhtlema. Puue ei defineeri kedagi, ka tervetel on omad raskused, loevad hoopis vaated ja põhimõtted. Me kõik peaksime eksisteerima KOOS.