Sergei Metlev: valusa pohmelli ootel sotsiaalvõrgustikes

Sergei Metlev. Foto: Joosep Pank

Sotsiaalvõrgustike pealetungi on võrreldud Gutenbergi trükimasina tulekuga, mis võimaldas teadmistel imekiiresti levida ja muutis seeläbi maailma. See ei ole hea võrdlus. Kui trükised on teinud inimest kokkuvõttes teadlikumaks, siis impulsse tootvad sotsiaalvõrgustikud tekitavad joobeseisundi, millele järgneb vältimatult karm ja pettumuslik pohmell, kirjutab kolumnist Sergei Metlev.

Esimene luuüdini häiriv asi on võrgus õilmitsev väärarusaam oma arvamusavalduse õigusest ruumi ainuvalitseda. Lääne kultuuri üks alustalasid on mõistlik kahtlus. Ilma kahtluseta ei oleks teadussaavutusi, demokraatiat ega isikuvabadusi. Nagu mäletame «Tõest ja õigusest», sai saatuslikuks see, et peategelane tõstis jumala (või hoopis enda?) sõna ainutõena ligimesest nii kõrgele, et kaotas inimlikkuse.

Mõistlik kahtlemine endas ja teistes juhib analüüsi ning mõistmiseni, takistades enesehävituslikku aja- ja energiaraiskamist pragamiste tootmisele ja tarbimisele sotsvõrgus.

Eestis kasutab sotsvõrgustikke aktiivselt tervelt 57 protsenti inimesi. Eriti Facebookis on kerge tekkima ettekujutus, et ollakse otseühenduses tohutu auditooriumiga 24/7. Võidakse jääda uskuma, et ollakse ajaloovoolu mõjutaja ja oluline aktivist, kel on õigus teisi halastamatult survestada. See ilming ummistab inimsuhete kanaleid, loob ebaterve pinge ning valmistab pettumuse hüüdjale endale, kes avastab lõppjärgus, et austust ja mõju teenitakse endiselt välja pika ja vaevalise tööga, mitte nutiseadme ostmisega. Ja see võib olla väga valus tagantjärele tarkus.

Teine lausa ohtlik trend on nähtuste, sündmuste ja väljaütlemise üledramatiseerimine. Usun, et suurem osa digirahvast on end vähemalt korra selles kraavis avastanud. Paanikat on igale maitsele. Need pole enam üksikud näited, kus üldiselt arukad inimesed on ennast nii täispumbanud, et reageerivad Eesti poliitilisele tegelikkusele passi väljavahetamise ähvarduse või riigi täieliku isoleerimise üleskutsega.