Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/09/12/12552900t1hea9d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/03/12/13004555t1h0226.jpg)
Selleks nädalavahetuseks kavandatud kliimameeleavaldused nii Pärnus, Tartus kui Tallinnas on seoses nakkusohuga küll tühistatud, kuid nende keskne küsimus «kaua veel?» on endiselt üleval.
Valitsus on midagi ju teinud. Juba läinud suvel moodustati kliima- ja energiakomisjon, Euroopa Liidu tasandil piduri mängimisest on samuti loobutud. Siiski käib veider peitusemäng, kus paralleelselt kõnepruuki tasapisi ilmunud kliimaneutraalsuse retoorikaga kavandatakse üha uusi investeeringuid põlevkivi kaevandamisse ja «väärindamisse».
Põllumajanduses ja metsanduses on hoogu saanud laialdane kuivendamine, mis soodustab muldade, eriti turvasmuldade, orgaanilise aine lagunemist ja süsiniku õhku lendumist. Nime poolest on küll tegu olemasolevate kuivendussüsteemide rekonstrueerimise või koguni kõigest hooldamisega, kuid ega turvas seda tea. Mööda ei saa vaadata ka «jääksoodest», kust kunagi on turvast kaevandades tulu teenitud, aga nüüd pole justkui kelleltki nõuda meetmete rakendamist järelejäänud turba lagunemise peatamiseks.