Tont on Kurja Kala kohvikus kõrvaline isik

Ilmar Tomusk, «Kõrvalised isikud». Foto: Raamat

Need kolm raamatut on igaüks omal moel üllatavad. «Kurja Kala kohviku» puhul üllatab lõpp, «Kõrvalised isikud» üllatab piltlike väljendite turmtulega ning «Tont ja Facebook» üllatab sellega, et Andrus Kivirähal pole ideed otsa saanud, risti vastupidi.

Kõik kolm on nn peavooluraamatud, mis algupärases lastekirjanduses tähendab naljakate ja fantaasiaküllaste lühijuttude kogumikke või üksikväljaandeid. Kuna lapsed ootavad raamatust põnevust ja nalja, siis kirjanikud seda ka pakuvad. Igas heas naljas peitub aga tõetera. Nii ei saa ka neid raamatuid pelgalt meelelahutuseks pidada.

Hasso Krulli esimene lasteraamat on kantud mustast huumorist ja kui otsida kasvatuslikku ideed (no ja miks ei võiks), siis see on vanas heas Heinrich Hoffmanni vaimus. Mäletatavasti lõiguti tema «Kolumatsis» otsast pöidlalutsutaja sõrmi ja tehti muid koledusi, et lapsi hästi käituma manitseda.

Krulli veealuses maailmas ujub ringi üks kala, kes kõiki teisi näksab ja nende valukarjatuste üle rõõmustab. Temast hoitakse eemale ja see teeb kala kurvaks. Pole, keda näksata, sestap pole ka enam rõõmu. Valaskala on talle selgelt liiga suur suutäis, tema valaskalale aga mitte.

Nii satub kuri kala vaala kõhtu, kus on linn ja palju rahvast. Kuid kala kurikuulsus kõnnib tema ees ja kõik hoiavad distantsi. Kuri kala kurvastab kohvikulaua taga, ühtäkki kutsub ettekandja ta kööki, justkui enesele appi ja... kokk viskab kala patta. Kurjast kalast sai hea supp. Sel moel tõi kuri kala lõpuks ka teistele rõõmu.

Krulli lugu mõjub tänasel taustal värskendavalt, lausa vanatestamentlikult – silm silma ja hammas hamba vastu vaimus. Meie aja lastejuttude üldpilt kultiveerib mõistmist ja andeksandi. Puhuti jääb mulje, nagu viibiks koolipsühholoogi kabinetis. Ohvrile selgitatakse, et keegi on eelnevalt pahategijatele haiget teinud, ja nüüd nad ei suuda hoiduda teisi solvamast või löömast või neile inetuid tempe tegemast.

See kõik on õige, mõistmist peaks tõesti olema rohkem, aga mõistmine ei tohiks jääda ühepoolseks. Kas ja millal see kuri kala oleks hakanud mõistma, et näksamine pole ilus! Äkki tuleks kurjadele katelt näidata? Kasvõi eemalt? Kui enam muu ei aita?

Andrus Kivirähk petab ära. Pealtnäha kirjutab naljajutte – absurdseid, groteskseid, sekka mõnusalt jubedaid. Kuni komistad tagamõttele, mis paneb kukalt kratsima. Kasvõi seesama tont, kes metsas ja pööningul hirmutamise ära lõpetab – ei käi ju seal enam kedagi – ning Facebooki kolib. Küsime, kust tulevad tänapäeval hirmud? Pahatihti just nimelt sotsiaalmeediast.