Ei tasu keelest rõõmu ära võtta

Copy
Pildil eesti keele aastale pühendatud näitus "Vana, aga vigureid täis"
Pildil eesti keele aastale pühendatud näitus "Vana, aga vigureid täis" Foto: Kristjan Teedema

Keelt ei peaks ülemäära tõsiselt võtma, ehkki tõsidus ja hardus on kindlasti need suunamudijad, mis end keele ümber või pigem keelest rääkimise ümber kohe võivad tahta keerata, kirjutavad Janar Ala ja säutsupääsuke Keiti Vilms.

Sai hiljuti loetud mõne arvates juba natuke unustusse vajuva vene kirjaniku Nikolai Gogoli romaani „Surnud hinged“ ja seal leidub selline lõiguke: „Inimesetundmine ja tark elukäsitlus kajab vastu britlase sõnast; keigarina sädeleb ja puruneb kildudeks prantslase üürike sõna; leidlikult mõtleb oma mitte igaühele jõukohase, tarkusest kõhetu sõna välja sakslane; kuid ei ole sõna, mis oleks nii hoogne ja reibas, paiskuks välja otse südamepõhjast, pulbitseks nõnda ja oleks nii elulähedane kui tabavalt öeldud vene sõna.” Eestlase sõna ta seal küll kahjuks ei maini.

Veel sai sinna peale hammustatud ühe teise suure venelase Vladimir Nabokovi kirjandusteaduslikku raamatut Gogolist, kus autor kurdab muu hulgas sedagi, kui viletsad on üldiselt olnud Gogoli tõlked inglise keelde.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles