KOHALIK VAADE. Itaallaste silmis jättis Euroopa nad taas murega üksi (11)
/nginx/o/2018/02/21/7608039t1h5632.jpg)
14. märts 2020, 00:01
- Itaallasi pahandab, et üksi ELi riik ei vastanud nende abipalvetele.
- Selle asemel keelasid Saksamaa ja Prantsusmaa hoopis maskide müügi.
- Veelgi häirivam on, et karantiinis riigi naabrid jätkasid muretult lõbusa eluga.
- Itaallased küsivad, kus on ühtne Euroopa Liit siis, kui nende inimesed surevad?
Koroonaviiruse eesliinil olev Itaalia ootab Euroopa Liidult abi, mida sealt aga ei tule. Üldist pahameelt kajastab ilmekalt kriitikast pulbitsev artikkel, mille avaldas teisipäeval väljaanne Politico ja mille autor on Itaalia alaline esindaja ELi juures Maurizio Massari.
«Itaalia on juba palunud aktiveerida Euroopa Liidu kodanikukaitse mehhanismi, et tagada varustamist isikute kaitseks mõeldud meditsiiniseadmetega. Aga kahjuks ei vastanud mitte ükski ELi riik Euroopa Komisjoni üleskutsele. Vaid Hiina vastas kahepoolselt. See ei ole kohe kindlasti hea märk Euroopa solidaarsusest,» kirjutas Massari.
Lisaks karmile toonile, millega Itaalia kõrge diplomaat kirjeldab praegust olukorda, tuletab see meelde, et tegu on juba mitmenda näitega solidaarsuse ja ühise poliitika puudumisest, mis annab Euroopa projektile pikaks ajaks meeldejääva hoobi, kui kohe ei asuta jõuliselt tegutsema.
Nn inimeste Euroopat – seda, mis peaks inimestele andma tunde, et meil kõigil on ühine eesmärk – ei ole seni olemas, kuni ühe surma ära hoidmise hind ühes riigis on sada surma teises riigis.
Massari mainitud solidaarsusavaldus Hiinalt on valikuline, mõistlik või omakasupüüdlik, sõltuvalt sellest, kuidas keegi asja näeb, aga solidaarsus ELi liikmete vahel peaks olema kohustuslik.
«Me oleme silmitsi täpselt sellise hädaolukorraga, kus nn kaitsev Euroopa peab näitama, et suudab tulemuslikult tegutseda. Kui me kohe üles ei ärka, riskime sellega, et läheme ajalukku nagu 1914. aastal võimul olnud juhid, kes justkui unes Esimesse maailmasõtta kõndisid. Viirus läheb mööda, aga kõik enesega rahulolu ja isekuse mädanenud seemned jäävad,» kirjutas Massari artiklis.
Miks ei ole piire siis, kui müüme automootoreid, kuid kui vaja on näomaske või ventilaatoreid, on need järsku lukus?
«Koroonaviiruse kriis on ELi sidususe ja usaldusväärsuse test – seda saab läbida vaid siira, tõelise solidaarsusega. Euroopa peab tegutsema lähtuvalt vastastikuse kaitse põhimõttest ja aitama neid liikmeid, kelle julgeolek on ohus,» jätkas ta.
Meeles tasub pidada, et selle artikli kirjutas Euroopa-meelse Itaalia valitsuse esindaja ELis – tegu pole enam Matteo Salvini juhitava Liiga euroskeptikutega. Nii et seda tuleb võtta tõsise hoobina kaitsvale Euroopale, sest just seda mõtet on ühe oma motona esitlenud sakslase Ursula von der Leyeni juhitav uus Euroopa Komisjon.
Soe kallistus jäi hiljaks
Komisjoni president, kes oli pikka aega tervishoiukriisis sama nähtamatu kui viirus ise, esines kolmapäeval lõpuks hilinenud, kuid hädavajaliku sõnavõtuga. «Kallid itaallased, neil keerulistel aegadel tahan ma öelda teile kõigile, kes te võitlete viirusega, et te pole üksi. Teie pingutus, teie pühendumus on eeskuju kõigile Euroopa kodanikele. Praegu oleme me kõik itaallased,» sõnas von der Leyen.
Roomast Brüsselisse jõudnud kaebus näib mõjuvat ning Euroopa Komisjon lubas eile pakkuda Itaaliale misiganes abi koroonaviiruse kriisi ületamiseks tarvis läheb. «Mida iganes nad vajavad, me vastame,» lubas von der Leyen.
Aga soe kallistus Euroopalt tuli alles kolm nädalat pärast kriisi puhkemist. Itaalia euroskeptilisus – selle juured ulatuvad majandus- ja rändekriisi, milles paljud süüdistasid Brüsselit, Berliini ja Pariisi – on taas saanud uue tõuke.
Poliitikud teavad, kuidas ära kasutada pilte, inimesed teavad ainult, kuidas neid vaadata. Viimastel nädalatel on olnud puudu fotod Euroopa Liidu lipuga ehitud kastidesse pakitud meditsiinitarvetest, mida Milano ja Veneetsia lennujaamades maha tõstetakse.
Iga riik on algatanud oma sõja. Kui Itaalias tekkis maskide nappus, kiitis Saksamaa heaks korra, mis keelas nende müügi teistesse riikidesse. Prantsusmaa teatas, et vaatab üle oma kaubavaru ning esialgu maske ei müüda, millega väidetavalt üritati spekuleerimist vältida.
Inimeste Euroopat ei ole seni olemas, kuni ühe surma ärahoidmise hind ühes riigis on sada surma teises riigis.
Itaalia on selle kõige keskel tundnud end hüljatuna – seda kajastab ka Massari artikkel, mis diplomaatilist kõnepruuki arvestades on väga terav –, tajudes, et nende võimalused on ammu ammendunud, samal ajal kui teised riigid pilgu kõrvale pööravad.
Paljud itaallased olid šokeeritud, nähes päev pärast 16 miljoni inimese karantiini panemist riigi põhjaosas telerist, kuidas teisel pool piiri Hispaanias toimusid meeleavaldused, poliitilised kogunemised ja rahvast täis staadionitel mängiti jalgpalli.
Prantsusmaal, mille piir asub Itaalia haiguskolde keskmele, Lombardia maakonnale märksa lähemal kui Rooma, toimus läinud pühapäeval smurfide austajate kohtumine 3500 osalejaga. Itaalia sotsiaalmeedias ringleb tuhandeid pilavaid artikleid ja kommentaare selle kohta, miks Landerneaus see «hädavajalik» üritus pidi toimuma. See on ilmekas näide, kuidas füüsiliselt lähestikku asuvate naabrite tegelik elu on kardinaalselt erinev.
Populistid sätivad relvi
«Nad helistasid mu lähedasele sõbrale, kes on anestesioloog, ja käskisid minna haiglasse. Kui ta seda ei tee, läheb politsei tema koju ja viib ta jõuga kohale,» kirjutas mulle Milanos elav sõber. See sõnum pärineb 11. märtsist.
Olukord Itaalia haiglates on endiselt kaootiline. Mõned arstid on kirjeldanud seda kui sõjaolukorda, kus haavatute hulgast valitakse välja need, keda on mõtet ravida. Lombardias on kutsutud appi pensionil arstid, nn reservistid.
Tegu on viroloogilise sõjaga, mis on kõigi ühine sõda, kuid rindejoonel tulistatakse huupi. Euroopa-vastase retoorika levitajad sätivad juba püssi palgesse. «Punane tsoon üle kogu Euroopa? Keegi kasutab viirust selleks, et pidada nukrat kaubandussõda Itaaliaga,» kirjutas Twitteris Matteo Salvini. Paremäärmuslik poliitik on juba andnud lubaduse, et peab meeles, mis riigid toetasid Itaaliat ja kes seda ei teinud.
On kummaline kokkulangevus, et Itaalia oli esimene riik, kes peatas lennuühenduse Hiinaga, kes nüüd omakorda saadab abistamiseks näomaske ja arste. Aga Hiina on majanduslikult ja diplomaatiliselt kõigest potentsiaalne partner, samas kui Itaalia suhe Hispaania, Saksamaa, Prantsusmaa, Soome või Eestiga ei peaks olema valikuline. Miks ei ole piire siis, kui müüme automootoreid, kuid kui vaja on näomaske või ventilaatoreid, on need järsku lukus?
Seni on Euroopas puudu olnud vastastikusest soojusest, ühtsusest ja osavõtlikkusest. Euroopa oli Itaalia jaoks kadunud just halbadel aegadel, nagu tavaliselt. Praegu pole veel reageerimiseks liiga hilja, aga peame siiski järele mõtlema, milline on tõeline liit.