Poolteist tuhat lehekülge Tallinna ajalugu

„Tallinna ajalugu. I köide" Foto: Raamat

Hiigelteos jõudis lugejateni. Kui olla täpne, siis jõudsid neljaköitelise Tallinna ajaloo kaks esimest köidet lugejateni juba eelmise aasta juunis, mil Tallinnas tähistati ülima pidulikkusega nii linna kirjalikku esmamainimist Henriku Liivimaa kroonikas kui ka Taani lipu (Dannebrogi) legendi võimalikku sünniaastapäeva. Ning kuigi kahe järgmise köite pidulik esitlus toimus mustpeade majas alles kuu aega tagasi (täpsemalt 12. veebruaril), kannavad ka need ilmumisaastat 2019.

Siinjuures on huvitav märkida, et eelmine samalaadne üldkäsitlus – Tallinna ajalugu XIX sajandi 60ndate aastate algusest 1965. aastani –, mille koostajaks oli Tallinna arhivaalide üks viljakamaid viimase aja publitseerijaid Raimo Pullat, ilmus täpselt 50 aastat tagasi Eesti Raamatu väljaandena. Linna varasemale ajaloole pühendatud köide „Tallinna ajalugu 1860-ndate aastateni“ nägi trükivalgust aga alles 1976. aastal ja selle koostajaks oli samuti Raimo Pullat.

Uusväljaandele 2019. aasta märtsis saatesõna kirjutanud, siis veel linnapeana tegutsenud Taavi Aas märgib, et „kuigi minevik ise on jäänud endiseks, on muutunud lugejad, aga ka uurimismeetodid“ ning rõhutab, et uus üldkäsitlus jõudis huvilisteni „meie ajaloolaste eliidi pingutuste tulemusena“. Lisaksin sõnale „eliit“ veel omalt poolt omadussõna „uus“. Näitab ju kõige kujukamalt erinevusi vana ja uue käsitluse vahel 1969. aasta väljaande 4. leheküljel toodud toimetuse kolleegiumi koosseis, mille esimees ja tema asetäitjad (Johannes Undusk, Nikolai Johanson ja Rein Ristlaan) esindasid kõik tolleaegset nõukogude ja parteieliiti, ning järgmisel leheküljel olev seletus, et „raamat on pühendatud Tallinna vabastamise 25. aastapäevale“ Punaarmee poolt. Sellise, nõukogude perioodile omase parteilise juhtimise printsiipide olemuse on retsenseeritava koguteose viimases köites hästi avanud Peeter Kaasik ja Hiljar Tammela (IV kd, lk 197–199).

Kas ajalugu kordub? Õnneks mitte. Selles võib ükskõik millise nendest neljast, Tallinna Linnaarhiivi eestvedamisel koostatud köitest kätte võttes veenduda juba põgusal lehitsemisel. Täiesti on loobutud 50 aasta tagusest peatükkide ülesehitusest, kus alguses vaadeldi majandust (marksistlikus kõnepruugis „baasi“), seejärel elanikkonda, haldust, kommunaalmajandust, ning alles viimasena eluolu ja kultuuri (tollal käsitletud „pealisehitusena“).

Oluline muutus varasemaga võrreldes on toimunud ka vaadeldava ajaloo periodiseeringus, kus on loobutud NSV Liidu aegsest ajaloost üle võetud feodalismilt kapitalismile ülemineku ehk Venemaal pärisorjuse kaotamise aastast 1861. Oleks see ju kohaliku ajaloo täielik ignoreerimine, sest teatavasti kaotati keiser Aleksander I kinnitatud talurahvaseadusega pärisorjus Eestimaal juba 1816. ja Liivimaal 1819. aastal, kuigi maa jäi veel mõisnike piiramatuks eraomandiks.