Iga kord, kui keegi püüab väita, et eesti keelega ei saa alati meie riigis hakkama, kostab kusagilt ametkonnast, nagu oleks meie emakeel kaitstud paremini kui kunagi varem. Umbes nagu meie riigipiir, mida ei leia sageli ka piirivalvurid üles.
Toomas Verrev: eesti keele kaitseks!
Tõele silma vaadates tuleb aga tunnistada, et omal ajal olid tõesti eesti keele kaitsmisega lood kehvemad kui praegu. Selgelt on lapsepõlvest meeles jagelemised nende kaasmaalastega, keda Toomas Hendrik Ilves defineeris «vene emakeelega eestlastena», kes kippusid rusikatega võõrkeeli õpetama, kui juhtusid tänaval kaunis emakeeles kõnelema. See juhtus küll üle 30 aasta tagasi, kuid siiski meie vabariigi pealinnas.
Õnneks on aeg edasi läinud. Rahvakilluga, kelle vanemad tulid kunagi meile siia «kultuuri tooma» ja kes elavad siin vähimagi kavatsuseta kunagi sõnagi kohalikku keelt rääkida, oleme juba harjunud. Ingliskeelsetest õppekavadest, mis domineerivad meie ülikoolides, ei ole mõtet rääkidagi. Kuid viimasel ajal tuleb aina sagedamini ette olukordi, kus baarides, restoranides, hotellides ja taksodes vastatakse iga emakeelse küsimuse peale nipsakalt «English, please». Kusjuures mondäänne eestlane peab selle peale nina kirtsutamist eriti väiklaseks ja nõmedaks.