Kristi Raik: piiride tagasitulek

Kristi Raik. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Deglobaliseerumisest kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse Eesti välispoliitika instituudi direktor Kristi Raik.

Koroonaviirus sulgeb piire kogu maailmas. Türgi kasutab pagulasi relvana Euroopa survestamiseks, sundides Euroopa Liitu sulgema piiri sõjaväe abiga. Migratsioonihirm pöörab Euroopa riike omavahel tülli ja suurendab piiride sulgemist nõudvate populistide populaarsust. Donald Trump ehitab müüri Mehhiko piirile. USA kasutab üha jõulisemalt ära teiste riikide sõltuvust dollaripõhisest maailmamajandusest, rakendades majandussanktsioone ja piiranguid nii vastaste kui liitlaste vastu. Hiina piirab kiivalt lääneriikide poliitilist ja majanduslikku mõju oma ühiskonnale, kuid kasutab ära lääne avatust oma mõjuvõimu kasvatamiseks ja ebatervete sõltuvussuhete tekitamiseks. Eesrindlikud põhjamaalased loobuvad kliima kaitsmise eesmärgil lennureisidest. Maailma juhtivad majandusväljaanded kirjutavad kapitalismi kriisist. Euroopa juhid räägivad hääled kähedaks reeglitepõhise maailmakorra kaitsmisest, kuid ei suuda reeglite lagunemise peatamiseks suurt midagi ära teha.

Seda nimekirja võiks jätkata pikemalt, kui leheveergudele mahub. Loetletud nähtustel on üks ühine nimetaja: riikide ja inimeste vahelisi ülemaailmseid sidemeid peetakse üha enam erinevate ohtude allikaks. Eriti lääne avatud ühiskonnale on tegu põhjapaneva mõttelaadi muutumisega. Sellega kaasnevad poliitilised, majanduslikud ja meie igapäevaelu mõjutavad muutused, mille tagajärgi on raske ette näha.

Praegusel ajal koondub tähelepanu koroonaviirusele, mis paneb mõtlema, kui sõltuvad me välismaailmast oleme.

Majanduses on tegu aastakümneid kestnud üleilmastumise tagasikerimisega ehk deglobaliseerumisega. Rahvusvahelistes suhetes mureneb USA juhtimisel loodud liberaalne maailmakord ja asendub suurriikide võitlusega klassikalise realismi vaimus. Poliitikas tõstavad pead rahvusluse vihasemad, teiste rahvustega vastandumist rõhutavad vormid, samuti (ja osalt eelneva tagajärjel) toimub paljudes riikides demokraatia taandareng.

Ei globaliseerumine ega selle kannapööre ole ajaloos ainukordne nähtus. I maailmasõja eel olid maailma rahvad üksteisega tihedamalt seotud kui kunagi varem. Kaupade, inimeste ja raha lisanduv liikumine üle riigipiiride – ehk areng, mida hiljem hakati nimetama globaliseerumiseks – oli eelneva poole sajandi jooksul üha hoogu juurde saanud. See tõi kaasa enneolematu heaolu kasvu ja paljude arvates ka kestva rahu. Ränne toimus peaaegu piiranguteta.

1910. aastal ilmus Suurbritannias Norman Angelli sulest raamat «The Great Illusion», mis väitis, et sõja puhkemine Euroopas oli muutunud äärmiselt ebatõenäoliseks. Kuna tööstuse ja kaubanduse areng oli muutnud riigid teineteisest tugevalt sõltuvaks, tähendas sõda paratamatult suuri majanduslikke kaotusi kõigile osalejatele. Arvati, et kellegi sõjast kasu lõikamine on illusioon. Ometi osutus illusiooniks hoopis globaliseeruva maailma kestev rahu ja jõukus. Kuidas seda seletada?

Esiteks ei kulge rahvusvaheline poliitika sageli majandusliku ratsionaalsuse järgi. Kõige pingelisemas olukorras ollakse siis, kui tõusev suurriik hakkab ohustama maailma juhtiva suurriigi positsiooni – nagu Saksamaa tõus teiste Euroopa suurriikide rivaaliks, mis tõi kaasa kaks maailmasõda. Samamoodi ohustab praegu Hiina USA juhtrolli maailmas, kusjuures mõlemal poolel tõstab pead sõjakas rahvuslus.

Teiseks on globaliseerumine majanduslikult ratsionaalne suures pildis, kuid kaugelt mitte kõigile ühiskonnagruppidele. Ebavõrdsuse kasv on olnud oluline tõukejõud Trumpi antiglobalistlikule poliitikale, mille tagajärjel on USA öelnud lahti rollist maailmamajanduse reeglite kehtestajana. 1990. aastatel koges maailm majanduse hüperglobaliseerumist, ennenägematut demokraatia levikut ja USA juhitava reeglistiku tugevnemist. Riigipiirid, suveräänsus ja rahvuslus pehmenesid. Kuni aastani 2008, mil puhkes finantskriis ja toimus Gruusia sõda. Rahu, heaolu ja demokraatia levimise illusioon koges taas kord tagasilööki. Finantskriisile järgnes rändekriis ja Brexit, Gruusiale Ukraina. Globaliseerumine aeglustus ja on viimastel aastatel teinud osaliselt vähikäiku.

Autoritaarsetele riikidele on sidemete piiramine välismaailmaga alati olnud loomuomasem mõtteviis.

Praegusel ajal koondub tähelepanu koroonaviirusele, mis paneb mõtlema, kui sõltuvad me välismaailmast oleme. Kuid ka siis, kui epideemia on üle elatud, liigub maailm edasi majanduslike sidemete ja sõltuvuste piiramise suunas. Mõistagi ei kao globaalsed toodanguahelad, kaubavood, välisinvesteeringud ega ka ränne kuhugi, kuid pikemaajaline taandareng on täiesti võimalik. See kärbib majanduse kasvu, kuid võib tuua kaasa positiivseid mõjusid ühiskonna turvalisusele, majandusjulgeolekule ja kliimale. Eksperdid vaidlevad, kas on olemas piir või lagi, mille ületamisel globaliseerumine muutub kasulikust kahjulikuks, ja kas see piir on juba ületatud. Siinkohal on huvitav, kas globaliseerumise ohtudega saavad paremini hakkama demokraatlikud või autoritaarsed riigid.

Autoritaarsetele riikidele on sidemete piiramine välismaailmaga alati olnud loomuomasem mõtteviis. Näiteks Venemaa on püüdnud järjekindlalt pisendada sõltuvust lääneriikidest, kasutades samas ise oma energiaressursse geopoliitilise mõjutusvahendina, mida näitab ka käimasolev naftahinna sõda. Praegu paistab, et Venemaa valitsejad on oma demokraatlikest kolleegidest läänes paremini kaitstud nii majandussanktsioonide, naftasõja kui ka deglobaliseerumise eest – rahva heaolu kahanemise hinnaga.

Deglobaliseeruva maailmaga kohanemine on eriti keeruline Euroopa Liidule, kuna Euroopa integratsioon on olnud positiivse vastastikuse sõltuvuse musternäidis. Hiina süsteem näitas koroonaviiruse puhkemise algfaasis oma nõrkusi, kuid asus peagi ellu viima tõhusaid – ja osalt avatud ühiskonnale võimatuid – meetmeid selle peatamiseks. Euroopa on näidanud esialgu pigem nõrkusi: killustatust, otsustamatust ja solidaarsuse piiratust.

Lääneriigid on juba hakanud pöörama enam tähelepanu majandusliku sõltuvuse riskide maandamisele, seda eriti seoses Hiina tõusuga. Tehnoloogia areng on toonud kaasa uue globaliseerumise mõõtme ja uued ohud, mistõttu näiteks USA on seadnud piiranguid Hiina tehnoloogia kasutamisele 5G-taristu loomisel. Euroopa riigid aga alles otsivad 5G-turvaprobleemidele lahendust. Koroonaviirus on pannud nii USAd kui Euroopa riike muretsema ka sellepärast, et nad on tugevalt sõltuvad Hiinas toodetud ravimitest.

Deglobaliseerumine võib tõsta poliitilisi pingeid nii riikide sees kui ka nende vahel. Koroonaviirus sulgeb ajutiselt piire, kuid Eesti huvides on siiski säilitada võimalikult tihedad majanduslikud ja muud sidemed partneritega Euroopa Liidus ja NATOs. See on endiselt Eesti heaolu ja julgeoleku parim tagatis. Samuti on Eesti huvides, et nii Euroopa Liit kui NATO suudaksid leida ühised lahendused muutuva maailma julgeolekuohtudele. Nüüd on aeg hoida lähedasi ja sõpru, nii inimestel kui ka riikidel.