ARVUSTUS ⟩ Parajalt paks Osolin

Olav Osolin. Foto: Tairo Lutter

Kõvas köites ja 440 lehekülge – see on kaalukas teos, võib paksuks nimetada küll. Lugedes selgub, et Osolin on nagu Karlsson katuselt: vähe sellest, et parajalt paks ja parimais aastais, ta on ka igas asjas maailma parim. Kui mitte maailma, siis Eesti. Kui mitte parim, siis esimene, kes seda tegi. Ja kui mitte tema ei teinud, siis oli ta hindamatu nõuga abiks neile, kes tegid.

Osolin kirjutab samas stiilis, nagu ta teeb oma paljude poolt armastatud Facebooki-postitusi: lobe keelekasutus, sõbralik-tönkav ning sametiselt üleolev autoripositsioon. Seda on lihtne lugeda, sobib laiadele tarbijate hulkadele ega sea kuigi kõrgeid nõudmisi hallidele ajurakkudele. Teost illustreerivad ohtrad fotod ja reprod autori tähelepanuväärsest arhiivist.

Osolini elu võib selle raamatu põhjal jagada järgmistesse perioodidesse. Sünd ja kasvamine naiste käe all. Edaspidi on näha, kuidas isata kasvanud poiss otsib endale maskuliinseid eeskujusid, ning analüütik võib mõtiskleda selle üle, kuidas mõjutas see teda edaspidises elus. Tinglikult võib seda nimetada spordi ja värviliste pastapliiatsite perioodiks, kus noor Olav hakkab juba kujunema väikeseks vahvaks ärikaks.